Keemiliste reaktsioonide tulemusena võivad need ühendid aga saada meile või keskkonnale saatuslikuks. Võivad hävida elupaigad. Hapestumine ei ole suureks probleemiks nendele pinnastele mis on aluselised. Sellised mullad on hapestumise seisukohalt väga suure puhverdusvõimega ning taluvad happesademeid. Graniitse aluspõhjakivimiga mullad on aga õrnemad happesademetele ning seetõttu on probleem põhjapoolsetes riikides suurem. Kuna hapestumine ei ole lokaalse iseloomuga vaid globaalsega siis seetõttu tuleb ka meil sellele tähelepanu pöörata. Happelise depositsiooni vähendamiseks tuleb vähendada saasteainete, eelkõige lämmastikoksiidide ja vääveloksiidide, õhku paiskamist. 8 Kasutatud allikad 1) Anttila.P, Ojanen.M, Puhakka.M, Vuorisalo.T, Frey. T Globaalsed keskonnaprobleemid 1996 lk 155-165 2)Eerme,K. Keskkonnaõpetus 1996 lk 56-58 3)K.Lipp ,,Happesademed"
tuntumad U. Valk, P. Kollist, V. Hainla, A. Ilves, U. Riispere, J. Pikk. Soode uurijate kolmas koolkond on kujunenud Tartu Ülikooli bioloogidest ja geograafidest. Nendest nimekamad on V. Masing, L. Laasimer, M. Ilomets, J. Paal, H. Simm, H. Trass jt. Tuntumad sooteadlased Professor Viktor Maasing (1925-2001). Temalt on ilmunud üle 90 trükitöö soodest. V. Masing on tegelenud soode tüpoloogia arendamisega, alates mikrotasandist ning lõpetades globaalsega, rõhutades seejuures pidevalt soode kui maailma mastaabis kaduvate loodusmälestiste kaitse vajadust. V. Masingu põhjalikud teadmised said aluseks soode kaitse vajaduse põhjendamisel ja organiseerimisel. Endla soostiku taimkatte struktuuri ja dünaamika jälgimist alustas V. Masing 1940. aastate lõpus, kasutades teaduses esmakordselt uudset lähenemisviisi aerofotomeetodeid. Aerofototasandilt on tänapäeval jõutud veelgi kõrgemale
annaabi.ee 
