tänu emale, kes viis Mili 10-aastasena Moskvasse muusikatunde Alexander Dubuque'lt saama. Rahaprobleemide tõttu ei saanud Balakirev seal kaua õppida ning pidi tagasi Nizni Novgorodi minema. Õnneks ei jäänud Mili talent märkamata: ta sai tuttavaks Aleksander Oulibitseviga ning tänu temale sai Balakirev väärtusliku muusikahariduse. 18-aatstasena, kui Balakirev oli lõpetanud matemaatika õppimise ülikoolis, läks ta koos Oulibitseviga Peterburgi. Seal tutvus Mili Mhhail Glinkaga. Viimane soovitas Balakirevil alustada muusiku karjääri ning seda ta tegigi. Ta tegi oma debüüdi 1856-ndal aastal oma klaverikontserdiga. Glinka sisendas Balakirevisse rahvuslikkust ning Balakirevi ümber kogunes grupp inimesi sarnaste maailmavaadetega. Seda gruppi hakati kutsuma Võimsaks Rühmaks. 1872. aastal võttis Balakirev muusikast puhkust ning töötas mitmetel ametitel kuni 1895. aastani. Peale seda läks ta Peterburgi ning seal ta ka suri 29.mail 1910.
"Priius". Luuletaja teravad valitsusevastased väljaastumised, epigrammid ja kergemeelne suhtumine riigiteenistusse sundisid Turgenevi Puskinit "noomima ja manitsema". Kord läks luuletaja süüdistamine valitsusvastaste epigrammide pärast nii teravaks, et Puskin kutsus Turgenevi duellile, mõtles küll kohe ümber ja võttis väljakutse vabandust paludes tagasi. Puskinil oli muidki kokkupuutepunkte Hüvanguliiduga. 1817. aastal kohtus ta Glinkaga, kes põlvnes vaesest aadlikusuguvõsast. Sõjas paistis ta silma erakordse vaprusega ja ääretu inimesearmastusega. Juba lütseumist tundis ta Nikita Muravjoni, kes kutsus Puskinit osa võtma Hüvanguliidu neist istungitest, mis polnud rangelt salajased. Palju aastaid hiljem "Jevgeni Onegini" kümnenda peatüki kallal töötades kujutas kirjanik üht sellist istungit. 12
annaabi.ee 
