põõsaid, rajas alleed ja kõrvateed ning pani nende äärde kivid, mille siledaks tahutud küljele maalis pintsliga manitsussõnu, nagu "Nopi lilled ehk ka muud, aga ära murra puud!" või "Kes murdis oksa siin, mine tea- oli see koer või tainapea!" Lossi ette parki mattis Glehn oma lemmikhobuse ja püstitas hauale obeliski, mis seal veel praegugi seisab. Kalevipoeg 1902.aastal (mõnedel andmetel ka 1901.a.) tekkis Glehnil mõte püstitada parki Kalevipoja kuju. Materjaliks laskis ta purustada raudkive, mille kildudest asus tsemendi abil kuju ehitama. Sellest pidi saama hiiglane, mis oleks olnud 8 m. kõrge. Pool tööd oli juba tehtud, kui kuju tasakaalu kaotas ja ümber kukkus. Tuli uuesti otsast alata. Et õnnetus ei korduks sai Kalevipoeg sedapuhku kätte sambataolise kepi, mis teda toetas. Ehitustöö kestis aastaid. Lõpuks oli kuju valmis ning vaatas künka otsast üle noorte mändide latvade
Üle kraavide olid raudkivist sillad. Samast materjalist oli valmistatud väravakaar hauaplatsile suunduval teel ning kõrge alus, millele paigaldati marmorrist. Hiljem maeti sinna ka Nicolai von Glehni tütre Elsbethi kaks last.Pärast Glehnide perekonna lahkumist Eestist jäi mälestuspark unarusse. Aegade jooksul lõhuti marmorpingid, võeti maha rist, purustati sillad ja tassiti tiigid prahti täis. Kalevipoeg ja lohe 1902. aastal tekkis Glehnil mõte püstitada põlisrahva auks parki Kalevipoja kuju, et muuta mõisapark maarahvale omasemaks. Paraku sai Kalevipoeg germaani vägilasmuistendite eeskujul pähe sarvilise kiivri, mis külvas kodusemaks muutmise asemel võõristust – Kalevipoega hakati hoopis „Glehni kuradiks” kutsuma, mistõttu selle juurde tuli panna kivi kirjaga: "Kalevipoeg on mu nimi ja hind, lollid kuradiks kutsuvad mind!" Teise künka otsa laskis von Glehn samasugustest kivikildudest valmistada lohe,
annaabi.ee 
