hävitamine Glavliti salajaste käskkirjade järgi jätkus, kusjuures nüüd keskenduti Keskraamatukogude lõhkumisele (enne sõda ei jõutud), suureks kaotuseks eesti kultuurile oli 150000 köitelise, väga hästi komplekteeritud (sisaldas ka eesti kirjanduse arhiivkogu) ja sõja ning senised okupatsiooniaastad õnnelikult üle elanud Tallinna Keskraamatukogu hävitamine aastail 1946-1950 Korraldused venekeelse ja nõukogude ajal ilmunud eestikeelse kirjanduse kõrvaldamise kohta tulid Moskva Glavlitilt ja need olid kooskõlas N. Liidu hetkeideoloogiaga. Näiteks Ahmatova ja Zoshtshenko raamatute keelamine peale 1946. aasta Leningradi protsessi etc. Samuti algatati Moskvast eri kirjandusliikide (näiteks usukirjandus) hävitamise kampaaniad. C?ldse hakkab nende aastate keelunimekirjades domineerima nõukogude trükis. Näiteks 1952. aastal keelati täielikult aastail 1944-1949 ilmunud eesti- ja venekeelsete ajalehtede ja ajakirjade laenutamine õpilastele ja üliõpilastele
osakond eesotsas Sõstsikoviga oli niikuinii juba kogu ülikoolis muutunud riigiks riigis. Kateedrite raamatukogude puhastamine Kateedriraamatukogude puhastamist alustati 1949.a.väliskirjandusest. Toome maja hoidlasse kogunesid kateedrist toodud raamatute virnad. Kateedrid ei jõudnud veel sellest rüüstamisest toibuda, kui tuli käsk pearaamatukogule üle anda kõik perioodilised väljaanded, mis on ilmunud NSVL territooriumil aastatel 1917- 1938. Glavlitilt tuli järjest uusi käskkirju. 1950.a. vormistati ulatuslik kirjanduse kõrvaldamise juhend, millega kohustati dekaane ja kateedrite juhatajetaid teostama raamatute kontrolli, et eraldada ideoloogiliselt mittekõlbulik kirjandus. Teostatud kontrollist tuli ette kanda isiklikult Sõstsikovile. Juhiste 15 keelupunktist üle poole on lauskeelud. Perioodika täieliku kõrvaldamisega püütakse surnuks vaikida nii Eesti Vabariigi kui ka NL 20 algusaasta eksisteerimine ja igapäevaelu kajastused.
annaabi.ee 
