,,Taeval ei ole soosikuid" Erich Maria Remarque Jaanuar 2010 40.ndates eluaastates võidusõitja Clerfayt sõitis oma auto Giuseppega Monte Carlost Sveitsi Alpidesse sanatooriumi Bella Vistasse külla oma vanale partnerile tuberkuloosihaigele Hollmannile. Ta tuvus 24 aastase haige belglanna Lillian Dunkerquega ja tolle seltsilise valgevenelasest Boris Volkoviga. Lillian oli 4 aastat tagasi sanatooriumisse tulnud ning 6 aastat enne seda oli kestnud sõda. Haiged kutsusid professorit Dalai Laamaks ja vanemõde Krokodilliks. Lilliani sõbranna Agnes Sommerville oli surnud ning Clerfayt viis Lilliani kõrtsi.
Ent peale Lillianiga kohtumist ning temasse armumist soovis ta võidusõitja karjääri kõrvale heita ning hakata autokaupmeheks, rajades ühise kodu ning turvalise elu koos Lillianiga. 3)Onu Gaston Lilliani onu. 4)Boris Volkov Lilliani armuke, kes samuti oli sanatooriumis koos Lillianiga. 5)Hollmann Clerfayti sõber, kes oli samuti võidusõitja. 6)Lydia Clerfayti armuke Roomas. 0.ndates eluaastates võidusõitja Clerfayt sõitis oma auto Giuseppega Monte Carlost Sveitsi Alpidesse sanatooriumi Bella Vistasse külla oma vanale partnerile tuberkuloosihaigele Hollmannile. Ta tuvus 24 aastase haige belglanna Lillian Dunkerquega ja tolle seltsilise valgevenelasest Boris Volkoviga. Lillian oli 4 aastat tagasi sanatooriumisse tulnud ning 6 aastat enne seda oli kestnud sõda. Haiged kutsusid professorit Dalai Laamaks ja vanemõde Krokodilliks. Lilliani sõbranna Agnes Sommerville oli surnud ning Clerfayt viis Lilliani kõrtsi.
see andis ka jõudu edasipidiseks maadlemiseks haigusega ning nn. vangi eluga sanatooriumis. Haigus küll tõi tihti peale masendust, eriti seal sanatooriumis, kus kõik käis kella pealt ning paljud tundsid ennast seal ahistatutena, kuid see tunne, et keegi ikkagi hoolib sinust ja on toeks, andis jõudu mehele ka läbi raskuste ikkagi naeratada ja edasi püüelda ning mitte alla anda. Hollmann saab üle pika aja taas rooli. Saab teha mõned ringid võimsa Giuseppega, autoga, millega oli tulnud Clerfayt. Ta oli võidusõitu ja niisama autoga sõitmist kohutavalt igatsenud. See oli tema elu ja terve see aeg, mis ta pidi sanatooriumis veetma ilma kõige selleta, oli tema jaoks piinav. Päev, mil ta lõpuks uuesti sai istuda sellel armastatud auto esiistmel ja puudutada oma kätega seda suunamuutjat ning jalgadega anda nii palju gaasi ja pidurit, kui süda ihkas, oli tema jaoks tõeline õnnistus
annaabi.ee 
