Nad on võimelised järskudel mäenõlvadel kiiresti ja osavalt liikuma. Nad on üsna hästi kohastunud eluks mägistes piirkondades. Mägisebrad elavad pisikeste karjadena, mis on sageli segunenud antiloopide karjadega, kes otsivad mägisebradelt seltsi, kuna sebrad on tänu oma teravatele meeltele - peamiselt nägemisele ja kuulmisele võimelised neid hädaohu eest õigel ajal hoiatama. Üldiselt koosneb nede kari juhttäkust, 1-6 märast ning nende varssadest. Mägisebra kulutab söömisele mitmeid tunde. Samal ajal jälgib ta ka pingsalt ümbrust, et näha, kas kiskjad on läheduses või mitte. Nagu teised sebradgi, toitub mägisebra rohust. Vahel närib puukoort, näkisb ka lehti, pungi ja puuvilju. Rohtu murrab ta kõigepealt teravate lõikehammastega ning seejärel peenestab purihammastega. Territooriumid, kus ta elab on sageli kuiva ja palava kliimaga. Kuid ta on siiski suutnud niisuguste tingimustega kohaneda
Nii hävitasid kolonisaatorid vähem kui saja aastaga tohutul hulgal neid loomi. üks liik (kvagga) kadus jäädavalt, teised muutusid haruldaseks või säilisid ainult kaitsealadeI. Nüüd on osadele sebradele jaht täiesti keelatud, teisi tohib lasta vaid vähestes kohtades rangete limiitide alusel. Nahku kasutatakse hinnaliste suveniiride valmistamiseks. Sebrad sigivad ka loomaaedades ja taluvad hästi parasvöötme kliimat. LIIGID 1.Mägisebra (Equus zebra) on teistest sebradest tublisti väiksem, tal on pikad kõrvad ja rinnalott (rippuv nahakurd). Mustad vöödid moodustavad laudjal võretaolise mustri. Välimuselt on rohkem sarnane eesliga kui teiste sebradega. Varem oli see kõige lõunapoolsem liik Aafrika lõunaosas laialt levinud. Tänapäeval on üks alamliik (Equus zebra zebra) säilinud vaid Mägisebra rahvuspargis (LAV), kus neid elab ligikaudu 70 isendit.
annaabi.ee 
