rohkem harjutama. Kõik palad mida esitati olid väga sügavamõttelised, kuid minu jaoks oli see kõige sügavamamõttelisem ja arvan, et ka esinejate jaoks. Enamus palad olid kurva alatooniga. Esitus oli minu jaoks tavapärane, mõned lood olid kahjuks minu jaoks väga sarnased ja kuna kontsert oli pikk, siis sarnasus väsitas. Parema meelega oleksin vaadanud mõnda muusikali või ooperit. Kolm esimest pala on 17-18.sajandi Itaalia heliloojatelt: G. Giordani, A. Scarlatti ja A.Vivaldi. Esimene pala G. Giordani “Caro mio ben” (“Minu kallis”) oli väga rahulik ja dünaamiline. Pala ülesehituseks olid variatsioonid. Teine pala A. Scarlatti “Le violette” oli väga rütmikas ja rõõmsakõlaline. Kolmeosaline ülesehitus, korduv refrään. Kolmas pala A.Vivaldi “Guarda in quest’ occhi e senti” oli keerulisema ülesehituse, algas rõõmsalt ja vahepeal läks kurvemaks
28). Nii klassikaline metafüüsika, keskaegne religioon kui ka teoloogia kujutlesid maailma hierarhiana, milles inimesel oli kõrgeim koht. Inimese ja maailma saatuse üle valitses kõikehõlmav ettehoole. Uus kosmoloogia, heliotsentriline süsteem, millele pani aluse Kopernik, tegi selle kõik küsitavaks. Inimene asetati nüüd lõpmatusse ruumi, ta oli üksik, kaduvväike, teda ümbritses tumm universum. Esimene reaktsioon sellele uuele maailmakäsitlusele oli loomulikult negatiivne. Giordani Bruno leidis, et Koperniku teooria oli esimene ja otsustav samm inimese enesevabastamise suunas. Inimene ei olnud enam maailma vang, suletud lõpliku füüsilise universumi kitsasse kongi. Ta võis tungida läbi õhu, läbi taevasfääride tõkete, mille oli püstitanud väär metafüüsika ja kosmoloogia. Läks tarvis 17.saj. teadlaste ja metafüüsikute ühiseid jõupingutusi, et ületada Koperniku avastusega tekkinud intellektuaalne kriis. Nii Galilei, Descartes,
annaabi.ee 
