Saal ise oli huvitava kujunduse ja ilusate klaaslühtritega. Kõigepealt esitasid nad Hillar Kareva sonaadi number 2 "Värvilised vahtralehed" , mis ongi mõeldud altsaksofonile ja klaverile ning koosnes kolmest osast. Allegro assai (= tõtates,rutates ja kaunis), nagu nimigi ütleb, oli hästi tempokas, lõbus ning rõõmus. Larghetto molto tranquillo (=kaunis aeglaselt, palju, rahulikult) seevastu väga aeglane ja pigem kurb, kui helde. Viimasena esitasid nad Giocoso vivacissimo ning see kõlas tempokalt, väga elavalt ja rahulolematult . Järgmisena võisime kuulda Antonio Vivaldi kontserti ,mis koosnes samuti kolmest osast : Allegro, Largo, Presto. Allegro ja Presto olid kiired, ruttavad, largo aga aeglane . Pärast seda lahkus lavalt saksofonist Virgo Veldi ning Holger Marjamaa mängis üksinda klaveril Frederic Chopini f-molli ballaadi nr 4, mis oli hästi pikk , kuid seda oli hea kuulata. Eelviimasena esitasid nad jälle kahekesti J
aastal 1996 võitis ta esimese preemia ja publikupreemia Eesti noorte interpreetide konkursil ,,Con Brio". Ta on töötanud saksofoniõpetajana Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis ja Sibeliuse Gümnaasiumis Helsingis. Alates aastast 1999 on ta saksofonikvarteti Saxest liige ja muusikaline juhendaja, Saxest oli varem tuntud kui Sax Quatuor. Esitlusele tulid H. Kareva sonaat nr. 2 ,,Värvilised vahtralehed" Allegro assai- Larghetto molto tranquillo-Giocoso vivacissimo, A. Vivaldi kontsert Allegro-Largo- Presto, F. Chopini ballaad f-moll nr. 4, J. Massenete La Folia ja Meditatsioon. Kontserdil esitatud muusika ei kuulunud kindlalt minu igapäevase muusika valiku hulka, kuid hea oli vahelduseks kuulata midagi selle sarnast. Kahjuks pole ma ise suurem saksofoni muusika austaja ja ei oska seda eriti kommenteerida, kuid see, kuidas Holger Marjamaa klaverit mängis meeldis mulle väga. Võibolla muutis tema
Opera seria, eelklassitsistlik e. Metastasio ooper. 11.-12. Händel ja opera seria Hamburgis, Itaalias. Agrippina 1709. Händel Londonis: Rinaldo 1711, "Julius Caesar" (Giulio Cesare) 1724, Orlando 1733, "Xerxes" (Serse) 1738. Händeli-aegne teatripraktika. 13. Prantsuse muusikateater 18. sajandi I poolel (kuni 1764). Opéra-ballet. Rameau Pygmalion 1748. Tragédie lyrique. Rameau "Boreaadid" (Les Boréades) 1764. 14. Koomiline ooper Itaalias, k.a. intermezzo ja opera buffa e. dramma giocoso. Inglise sentimentalismi mõjud. Prantsuse muusikateater 18. sajandi keskel ja II poolel. Opéra comique. Melodraama. 15. Lühidalt Glucki põhimõtetest. 16. Mozarti ooperid prantsuse ja itaalia muusikateatri taustal. "Idomeneo" 1781. 17. Ooper ja singspiel Saksamaal ja Austrias 18. sajandi II poolel. Mozarti "Haaremirööv" (Entführung aus dem Serail) 1782. 18. Mozarti ja Da Ponte koostöö. Nüüdisaegse muusikateatri sünd: "Figaro pulm" (Le nozze di Figaro) 1786, ,,Don
kiiresti tabava iseloomustuse, s.t. muusika väljendas tegelaste karaktereid. See omakorda mõjutas muusikalist väljendust ja aitas kaasa klassitsistliku stiili kujunemisele. Meloodiate ehitus oli koomilises ooperis lihtsam, laulvam ja korrapärasem kui opera serias. Ka see mõjutas klassitsistlikku muusikastiili kujunemist. Tähtsad muutused itaalia koomilises ooperis toimusid 18. sajandi keskel. Siis kujunes välja uus koomilise ooperi tüüp opera buffa (lõbus ooper) ehk dramma giocoso (mänglev, lõbus draama). Selles olid küll olemas veel commedia dell'artest pärit tüüptegelased (ihnuskoi vanapoiss Pantalone, rumal Doktor, kiidukukk Kapten, kaval teenijatepaar jt.), aga lisandus lüüriline armastajate paar, nii et koomilisse ooperisse tuli lüüriline liin ja rohkem tundelisust. Nendes muutustes mängis väga tähtsat rolli Veneetsia libretist ja näitekirjanik Carlo Goldoni, kes kirjutas vastavalt uut tüüpi libretosid
As an arc to this introspection a miniature recapitulation is given The second movement (Adagio) reflects loneliness and distress: Example 65. Without any warning this “vicious circle” of thought is cut off by a serene passage, first by horns(pp) and then the same phrase by woodwind and strings. Contentment and bliss is finally achieved, so long searched and waited for. The third movement (Allegro giocoso), is Scherzo-like, a theme for violins consisting of 15 bars. As a fugato theme it seems somewhat stretched out. The fourth and fifth intervals become essential in the further melodic and harmonic texture. A section from the beginning: Example 66. No synthesising results, the starting materials determine the inner possibilities. The fourth movement (Larghetto), a weighty contrast, Raid is looking inward. The succinctness is increased and expressed by several base points
annaabi.ee 
