ent meat emulsion products such as frank- soy fiber (Cofrades et al. 2000); citrus fiber furters and bologna-type sausages (Lee et al. (Fernandez-Lopez et al. 2004); oat fiber 2008). Polysaccharides from various origins (Chang and Carpenter 1997; Desmond et al. were tested in low-fat meat products: xanthan 1998; Steenblock et al. 2001); edible sea- (Wallingford and Labuza 1983; Pearson weeds such as sea Spaghetti, Wakame, and and Gillett 1996), carrageenan (Trius and Nori (Cofrades et al. 2008); pea fiber (Claus Sebranek 1996), carboxymethylcellulose, and Hunt 1991); peach dietary fiber beta-glucan, guar gum, gellan, locust bean (Grigelmo-Miguel et al. 1999); and kimchi gum, and starch (Pietrasik 1999; Chattong et powder (Lee et al. 2008) have been used al. 2007; García-García and Totosaus 2008). alone or combined with other ingredients in
rütmisektsioon – trummid, bass, kitarr ja klaver. Seda aega 1920. aastate lõpust ülejärgmise kümnendi alguseni, kui ilmus uus stiil bebop, kutsutakse sageli täiesti põhjendatult ka big- bändide kuldajaks (Golden Era) – aastatel 1937–1943 oli USA-s 43-st üle miljonilise läbimüügiga heliplaadist 29 ehk 67% suurte orkestrite sissemängitud instrumentaalpalad, neist 9 Artie Shaw’, 7 Glenn Milleri, 4 Jimmy Dorsey orkestritelt (Gillett 1971: 367). Kohati karedakoelise traditsionaalse džässi 45 asemele asusid suurte svingorkestrite elegantsed harmooniad, virtuoossed soolod ja lihvitud koosmäng koos uudse rütmika – svingiga. Sellega on seotud ka esmapilgul vastuoluline nähtus – koos bigbändide tähtsuse kasvuga muutusid tähtsamaks ka üksiksolistid. Nii olid 1930. aastad ka suurte solistide ajajärk: tenorsaksofonistid Coleman Hawkins ja Leon Chu Berry, altsaksofonistid Benny Carter ja
annaabi.ee 
