keeles enese kohta mingit üldist nime, vaid kutsuvad ennast maakohtade ja linnade järgi, millele nad on lähimal, siiski teavad mõningad nende hulgast oma maad üldiselt kutsuda „Estima“ ja iseennast „Estlane“, see on eestimaalane.“ (Rätsep 2007: 7) 19. sajandi I poolel hakkas nime Eesti märkima kogu eestlaste asuala, seda hakkas kasutama Friedrich Reinhold Kreutzwald. Sõnaühendit eesti keel kasutati esimest korda meie kirjasõnas 1849. aastal Pärnumaa koolmeistri Berend Gildenmanni poolt tema raamatus „Mailma made öppetuse“ sissejuhatuses. (Rätsep 2007: 8) 4 1.1. Sõna Eesti päritolust Rooma ajaloolasel Publius Cornelius Tacitusel valmis 98. aastal raamat „Germania“, kus kirjeldati Rooma riigi naabruses elavaid germaani hõime, ning raamatu lõpuosas jõuab autor hõimudeni, keda ta nimetab aesti. Aesti sõna võib pidada kaugeks eelkäijaks sõnale Eesti, eestlasi tähistab see
kirjaviisi võidulepääsemisel 17. sajandi lõpupoolel, kui eesti tähestikust kõrvaldati võõrtähed (ck, f, q, z, v, x, y) ning sõnaalgulised b, d ja g. Seda põhimõtet laiendati ka võõrnimedele (1739. a piiblitõlkes nt Ahkaja-ma, Kolgata, Petlemm, Wönikia). Kujunes piiblinimede mugandlik kirjutusviis. 19. sajandi I poolel hakkas ilmuma rohkem ilmalikku kirjandust, sh geograafiakäsitlusi, milles võõrnimesid mugandati piiblinimede eeskujul (1849. a Berend Gildenmanni "Mailma made öppetuses" nt Karonne 'Garonne', Tüsseldorw 'Düsseldorf', Sürik 'Zürich' jms). Isikunimede kirjutamises järgiti algul sama joont, ent alates 1850. aastatest, kui hakkas ilmuma pidev eestikeelne ajakirjandus, muutus valdavaks nende nimede muutmatu (mugandamata) kirjutusviis. Uuele kirjaviisile üleminekul kinnistati isikunimede kirjutamine nende algkujul (Hurt 1864), ent kohanimede osas jäi reegel lahtiseks. Carl Robert
annaabi.ee 
