saaks lupja lisada, kallutatakse konverter ühele küljele. Pärast lubja lisamist pööratakse ahi jälle otseks ja puhutakse sinna altpoolt suruõhku. Nii põletatakse rauast välja mittevajalikud lisandid. 1859 aastal rajas Bessemer terasetööstuse Shefieldis ja alustas relvade ja raudteerööbaste tootmise. 1878. aastal ehitas William Siemens terase tootmiseks esimese elektrilise kaarleekahju. Nii Bessemeri kui ka Simensi meetodi juures sai kasutada ainult puhast rauamaaki. Sidney Gilchrist Thomas näitas, et puhastamata rauamaagi kasutamiseks tuleb sulatusahi vooderdada seest lubjaga. See kõrvaldas rauast fosforilisandid. Pärast selle meetodi leiutamist sai terasetootmine sisse õige hoo. Kasutatud kirjandus 1. ENE 1, Tallinn 1985, 703 lk. 2. ENE 2, Tallinn 1987, 703 lk. 3. Interneti leheküljed 4. Michael Holt, Leiutised, Koolibri, Tallinn, 1996, 57 lk. 5. Tehnikaleksikon, Tallinn 1981, 655 lk. 6. Bessemer process, En
tööle uued kaevandused ja vabrikud. Suureks uuenduseks 19.sajandi teisel poolel oli terase suurtööstuslik tootmine. Tehniliseks lahenduse selleks pakkus välja Henry Bessemer, kelle järgi hakati ka uut menetlust nimetama. Bessemeeprotsess seisnes selles, et pöörlevasse sulatusahju, milles oli sulamalm, puhuti sisse õhku. Tulemuseks saati malmist ja rauast tugevam materjal teras. Sammu edasi tegi inglane Sidney Gilchrist Thomas, kelle menetlus (1878) võimaldas kasutada fosforirikakid rauamaake. See pani aluse metalllurgiale. Toomaprotsess võimaldas kasutusele võtta ka Põhja-Rootsi rauamaagilademed. Ostuvõimeline turg kujunes suhteliselt pikkamööda ja tähendas seda, et inimesed hakkasid ostma vabrikus toodetud riiet, kingi, toidunõusid jms, selle asemel, et valmistada neid ise või tellida käsitöölistelt. Eelkõige tähendas see lihtinimeste seostamist turu- ja rahamajandusega
annaabi.ee 
