võimet muuta poliitilisi otsuseid sellega, et nad ostavad poliitikuid ära ja võtavad oma motiiviks selle, et neil tulu kasvaks. Ma arvan, et me ei peakski usaldama just sellel põhimõttel selliseid suurfirmasid. Nagu näiteks praegu esimesed maailma top 100 firmat omavad 33% maailma varadest, aga töölisi on neil ainult 1 protsent maailma tööjõust. Globaliseerumine on andnud võimaluse sellistel firmadel muutuda sellisteks suurfirmadeks ja võib isegi öelda, et gigantideks. Nad moodustavad sellise mõjuvõimu, mis laseb neil nüüd mõjutada riikide valitsusi ja isegi rahvusvahelisi organisatsioone nagu Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, Punane Rist jne. See informatsioon mida need firmad hõlmavad hoitakse masside eest saladuses. See võim mis need suurfirmad on saavutanud on aidanud hävitada USA majanduse üleüldiselt, see on moodustanud kõrge kaubandusbilansi puudujäägi, mis on tõusnud juba praegu 20 miljardi dollari kõrgusele
õpetus olevast. Niisugusel taustal saab ka mõistetavaks, miks pole olemise käsitlemine Platoni silmis mitte mingite elukaugete abstraktsioonidega tegelemine, vaid valdkond, mida iseloomustab eripärane dramatism. Oma hilisteoses “Sofist” (246a-c) võrdleb ta senises filosoofia-traditsioonis esinevaid vaidlusi olemise üle “gigantomahhiaga” – kreeka mütoloogiast tuntud süžeega, mis kõneles võitlusest koletiste-gigantide ja jumalate vahel. “Gigantideks” nimetab ta siin filosoofe, kes samastasid olemise kehalisusega, ning peab ilmselt silmas senise kreeka teoreetilise mõtte neid esindajaid, keda eelnevates loengutes sai nimetatud physiologos`teks. “Jumalateks” aga seda olemisküsimuse käsitluste leeri, mis peab tõeliseks olemiseks kehatut, üksnes mõistusele tabatavat eksistentsi, st. endale lähedase olemis-käsituse esindajaid. Kuid niisugusel arusaamisel pole ta mitte algusest peale olnud. Teoses “Phaidon”
annaabi.ee 
