Antiikkunsti mõju tugevaim arhitektuuris. Kujutavas kunstis avaldub renesanss aga väga hästi läbi teatud kunstnikke teoste. Skulptuur muutus 15. sajandil iseseisvamaks, eesmärgiks sai kujutada piiblitegelasi nagu reaalseid inimesi ja pühakud hakkasid sarnanema itaalia kaupmeeste, sõdalaste ja seiklejatega. Teose religioosset motiivi jäi meenutama ainult pealkiri. Vararenessanssi kuulsamad skulptorid olid Lorenzo Ghiberti, Andrea del Verrocchio ja Donatello Lorenzo Giberti (1378-1455) Tuntuim töö- kullatud pronksuks Firenze baptisteeriumile nn. Paradiisi väravad. Kaunis töö, mis hõlmab endas sügavillusiooni. Giberti Aadam ja Eeva. Donatello (1386-1466) looming erineb gootikast-ühendab antiigi traditsoonid uusaegse realismiga. Kasutab kontraposti. Donatello oskab juba kujutada individualiseeritud inimest, teda on peetud ka kõrgrenessanssi suurmehe Michelangelo eelkäijaks ja vaimuks.
Tema arvates oli täiuslik vorm ring ja sellesse mahtuvad kujundid. Ta soosis tsentraalehitisi, kus kogu raskus on kespunktis. Oma ehitiste(kirikute) juures kasutas ta piklikku ehitist, aga samas sai tsentraalehitis renessanssis ideaaliks. Vararenessanssi skulptuur Ghiberti' 1401.a. korraldati uuelaadne üritus, kuulutati välja võistlus, et leida parim kunstnik Firenze toomkiriku ristimiskiriku uste kavandajaks põhjapoolne pronksuks. Võitjaks kuulutati Giberti. Järgneva paarikümne aasta jooksul tegi Giberti 28 kullatud reljeefi (suurel määral gooti mõju all). Reljeefif on kujutatud realistlikumad ja on püütud kasutada tsentraalperspektiivi. Gibertit telliti ka kavandama ka idapoolev kahepoolne uks. Kasutas järjekindlalt tsentraalperspektiivi. Taustaks kasutas arhitektuurielemente. Kõigi kümne reljeefi figuurid on ühes mõõtkavas ja jutustavad uuest Testamendist. Michelangelo on nimetanud seda ust Paradiisiväravaks.
annaabi.ee 
