Pikajalise töö tulemuseks oli saksa- ja eestikeelne käsiraamat pealkirjaga ,,Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal" (1632-38). Mõne aasta pärast avaldas ta jutluseraamatu ,,Ilmikute peegel", milles räägitakse ka eestlaste elust-olust. Teoses mainitakse esmakordselt eesti vägilast Kalevit. Ta on ühtlasi ka esimese eesti keele õpiku koostaja. Stahli eesti keel oli mitmemurdeline, ta kasutas rohkesti germanisme ja eesti keelele võõrast ortograafiat. Kristjan Jaak Peterson (14.03.1801-4.08.1822) Eesti kunstiväärtuslik lüürika nüüdisaegses tähenduses algab Kr. J. Petersonist ja tema kõlavatest oodidest. Noor luuletaja põimis rahvalaulu vormivõtteid ja motiive oma pastoraalides antiikse vormi ja nõudlikkusega. Tema käe läbi avanesid müto- loogia varasalve rikkused. Kr.J.Peterson oli haritud eestlane
silmapaistev viljeleja, kes astus sajandilõpu sonetitegemisest suure kunstilise sammu edasi. Need mõjusid uute, julgete rütmidena eesti luules, kus lembevärssides oli domineerinud loobumisnukrus. Stiilihäälestuselt kuulub Marie Underi nooruslüürika impressionismi valdkonda. Sonetivormi käsitleb Under vabalt, pidamata kinni rangetest sonetireeglitest. Kuigi Underi sonetis leidub ka kulunud riime, rohkesti keelekonarlust, germanisme, väärab ta loomupärane riimimiskergus ja kujundiline külluslikkus ometi A. Jürgensteini omaaegse hoiatuse, et soneti liistule ei tasu eesti tundmusi koolutada. Marie Under oli siurulaste hulgas keskne luuletaja, tema luulekujund oli kõige värvikam, aga ka kõige ärritavam väikekodanliku maitse jaoks. Underi nooruslüürika, eriti tema armastussonett võeti kriitika ja publiku poolt vastu poleemilise tähelepanuga. Pooldava vaimustuse kõrval leidus ka eitavaid parodeerivaid
annaabi.ee 
