arvestamata jätta ükski võrdlus. Stalinlik reziim ja Nõukogude süsteem seadis ametlikult sihiks kommunistliku utoopia loomise ning väljaspool Nõukogude Liitu leidus tuhandeid kommuniste, kes seda innukalt toetasid, kuna suhtusid vaenulikult kaasaegse kapitalismi. Hitler ja rahvussotsialism vihkasid marksismi nagu ka paljud eurooplased väljaspool Saksamaad. Hitler püüdles kõrvalekaldumatult uue Euroopa korra loomise poole, mille aluseks pidi olema rassihierarhia ja germaanliku Euroopa kultuuriline üleolek. Nõukogude kommunism oli mõeldud inimkonna progressi tööriistaks, kui puudulik see meile ka tänapäeval ei tunduks, rahuvussotsialism aga kujutas endast juba loomu poolest konkreetse rahva progressi tööriista. LÕPETUSEKS Mõlema diktatuuri all elavad inimesed pidid leidma viisi, kuidas leppida poliitilise vabaduse või inimväärikuse või tõe kadumisega. Võrdelmine ei tähenda samas võrdsuset
sisuga näidendid, müsteeriumid ja moraliteed. Samas oli ka kristlikku satiiri (näiteks narripiiskopide ja narripaavstide kujutamine), mille vastu kirik tulutult võitles ja mis jäi püsima kuni 19. sajandini. Rahvalikku usku ja teoloogiat ühendas sajanditepikkune arutelu pühaduse ja pühakute üle. Läbi paljude varakeskaja sajandite oldi pühakuks peetud kristliku elu kangelasi, märtreid, silmapaistvaid kirikuisasid, askeete. See oli nii antiikse kultuuri pärand kui ka germaanliku maailma mõju, mis väitis, et ka meelelised asjad võivad olla pühaduse kandjaks. Sellega jätkus reliikviate kultus. Aja jooksul kitseneb pühakuks saajate hulk. Keskaja alguses oli see küsimus koguduse enda otsustada ja nii kogunes aja jooksul väga palju pühakuid. Peamiseks tingimuseks oli imede sooritamine, pühak oli hädasolija aitaja. Alates 9. sajandist hakati pühakuks tunnistamisel nõudma piiskopi tunnustust, alates 993. aastast ka paavsti tunnustust.
annaabi.ee 
