Saksa geopoliitiline koolkond: Mõjutatud Ratzeli, Kjelleni ja Mavkinderi vaadetest. Esindajad: K. Haushofer, O. Maull, H. Lautensach, E. Obst, E. Banse Saksa geopoliitilise geograafia seisukorrad: Riik peab alati õigustama oma eluruumitaotlusi (laienemine peab olema põhjendatud). Vt: Edgar Kant ja Karl Inno Suurem ruum võimaldab autarkiat ja sõltumatust oma naabritest. Riigi ruumilisest struktuurist (geopoliitilistest manomeetritest) sõltub kasvu edukus. Geopoliitilisteks manomeetriteks on pealinna asukoht, riigi raskuskese, võimuväljad, kultuuri dünaamika. Suurvõimul on vaja veel “sisemist telge”, mis on tugevuse kasvu jooneks. Dünaamilised riigid neelavad vältimatult need väikeriigid, mis jäävad teele ette või mis ei ole võimelised arendama välja edukaid poliitilisi struktuure. Alles jäävad üksnes vähesed, kelle huvid põrkuvad territoriaalsete valduste pärast.
elanikkonna arvu, suuruse, loodusresurssiga ja altiivsusega välispoliirikas. Kõik suuremad sõjad ja konfliktid on tüimunud Euroaasias. Komtinendid jagunevad omakorda: Euroaasia Euroopaks ja aasiaks, Amerrika Põhja-, kesk- ja Lõuna-Ameerikaks. Jõigiöl neil on omad tunnused nii kokkuhoiu või tõukava iseloomuga. Euroopa jaguneb omnakorda Lääne-, Kesk-,Ida-, Põhja- ja Lõuna-Euroopaks. Saul B. Cohen jagas XX saj. viimasel veerandil maailma geopoliitilisteks regioonideks. Tema kohaselt jaguneb kogu maailm geopoliitilisteks (väiksemad) ja geostrateegilisteks piirkondadeks (suured – ehk maailma mõjutajad ).Kus merelise Põhja-Ameerika ja Euroopa Liidu ning endise NSV Liidu (Euroaasia) vahele jäi eelpool nimetatud Baarentsi merest kuni Musta- ja Vahemereni ulatuv Gateway, ehk “väravala” regioon. (skeem 2.1 “States in a Canging Wold a contemporary analysis”. Edited by Robert H. Jacson and Alan James. Oxford University Press 1993.)
annaabi.ee 
