Geopoliitiline maailmajaotus maailma lahtimõtestamine geopoliitilistest arusaamadest lähtuvalt. Geopoliitika – riikide piirkondade territooriumite ruumiline suhtlemine Descartes – geopooliitikute aluseks: kui eemaldada kõik, mida eemaldada annab, siis jääb ikkagi alles miski, mida eemaldada ei saa – ruum. Solidaarsusega tegeleb geopoliitika – rivaalid, konkurendid Geopoliitikal kerge imperialistlik hõng juures, ühe või teise riigi välispoliitilised eesmärgid. Teoreetilised geopoliitikud jätsid need kõrvale. Geopoliitika jaguneb: 1) klassikaline e. traditsiooniline – tegeleb ruumiga väga vahetult 2 klassikalist geopoliitikut pakkusid välja kaks täiesti vastandlikku arusaama, panid aluse ruumilisele reaalsusele, võttes ära riikide ja indiviidide taotlused, ligi 100 aastat tagasi ~1900. aastatel: Mackinder: „südamaa“ = heartland = „sagarad“. See, kes valitseb südamaad, valitseb poolkaari ja kogu maad. ÕIS: slaid: Mackinder, sagaralad.
Peale 1960. aastat saksa ja prantsuse geograafia kuulsus tuhmus. Allakaigu peamine põhjus näib olevat asjaolu, et ei saksa ega prantsuse koolkond (Beaujeu-Garnier valja arvatud) ei läinud kaasa paradigmavahetusega ja nokitseb edasi vanade end ammendanud teemade kallal. Muud voolud Geopoliitika. riikide kogu valispoliitikat hakati liiga laialt ja liialt otseselt tuletama nende riikide looduskeskkonna isearasustest. Kuulsaimad geopoliitikud olid britt Mackinder ja sakslane Haushofer. Geopoliitika praktilise teadusena on segu t6elistest, iilepingutatud ja taiesti otsitud seostest loodusolude ja poliitilise tegevuse vahel. Halford Mackinder (1861-1947) peamised tööd on 1904. aastal ilmunud "Ajaloo geograafilised alused" ja "Demokraatlikud ideaalid ning tegelikkus" 1919. Mackinder väitis, et riikide poliitikat m6jutab vaga tugevasti nende asend mandrite ja ookeanide suhtes. Tema arusaama kohaselt kujunevad mandri sees, nn
üllataval viisil õigustama ja kaitsma Nõukogude Liitu, kelle juhid olid ta välis- maale pagendanud. Tema viimane sotsioloogiline romaan “Vene tragöödia” (2005) ilmus kirjastuse Eksmo seerias “Kuum liin” poliitilise bestsellerina ja pälvis autori rahvusvahelise tuntuse tõttu laialdast tähelepanu. Nimetamisväärne on see, et mainitud seeria ühiskondlikku toimetusnõukogusse kuuluvad sellised vene idee arendajad, eurasiaanlastest geopoliitikud ja impeeriumi lagunemise kriitikud, nagu Leonid Anninski, Sergei Kara-Murza, Aleksandr Panarin, Vladlen Sirotkin ja Aleksandr Utkin. Endine teisitimõtleja ei hoia kokku värve, kritiseerimaks postsovetliku maa “paljaksriisumise süsteemi” (система ограбления) ja antikommunismi Venemaal. Ta ei halvusta enam kommunismi, vaid vastupidi, peab selle kadumist tragöödiaks, sotsiaalseks katastroofiks, vene rahva suurimaks kaotuseks kogu tema pika ajaloo vältel
annaabi.ee 
