Cassirer'i oli huvitav ja hariv lugeda. Väga positiivne on, et Cassirer juhib ja suunab ja viitab edasi uurima, lugema ja mõtlema. Tutvustatakse järgmiseid ,,kujusid": Helen Keller, Blaise Pascal, Eesti juurtega Johannes von Uexküll (nüüd tasub lugeda ka Jacob von Uexküll'i, kes ütleb, et kui Inimene keskkonda ja loodust ei kaitse ega hoia, osutub kõik edaspidine mõttetuks), Aurelius Augustinus, Marcus Aurelius Antonius jmt. Cassirer ajendab edasi mõtlema erinevate geomeetriate üle, algebra ja aritmeetika üle ja üldse matemaatika kui tõsise sümbolteaduse üle. Siiski jääb närima kahtlus, et kas on otstarbekas ja õige jagada ja tüübistada Inimest kui Homo't või kui Animale't. Sellised sõnamoodustised nagu ratsionaalne (või ka irratsionaalne) loom, sümboolne loom, religioosne loom, sotsiaalne loom, naerev loom, rääkiv loom jne. ei ole paslikud. Isegi kui ,,looma" asemele panna ,,olend" või ,,inimene" ei muuda see eriti midagi
ühtlasi mööname, et geomeetriatõed on paratamatud ja kindlad, võime kalduda tunnustama Kanti hüpoteesi, et ruum on meie välise meele kaemusevorm, vorm, mille me meeleaistingu ainele pea- le surume -- kui ainsat võimalikku seletust nende sünteetiliste propositsioonide teadmisele a priori. Ent kui seisukoht, et puhas geomeetria tegeleb füüsikalise ruumiga, oli piisavalt usutav Kan- ti päevil, mil Eukleidese geomeetria oli ainuke geomeetria, mida tunti, siis hilisem mitteeukleidiliste geomeetriate leiutamine on näidanud, et see on ekslik. Nüüd näeme, et geomeetria aksioomid on lihtsalt definitsioonid ja et geomeetria teoreemid on lihtsalt nende definitsioonide loogilised järeldused. (Vrd Poincar´e 1914: II osa, ptk iii.) Geomeetria iseenesest ei käi füüsikalise ruumi koh- ta; ei saa öelda, et see iseendast üldse millegi "kohta" käiks. Aga me võime geomeetriat kasutada füüsikalise ruumi üle arutlemisel. See tähendab, kui oleme kord andnud aksioomidele füüsikalise
annaabi.ee 
