1. settekihtide dateeringute baasil koostatud ajaskaala, 2. sette sügavus ja 3. koostis (litoloogiline läbilõige), 4. erinevate taimede õietolmu esinemine settekihtides Õietolmu hulka esitatakse protsentides Maastikuteaduses eritatakse 2 moodust uuritavate objektide süstematiseerimiseks: Koroloogiline kõrvutiseisvate komplekside ühendamist kõrgema astme kompleksideks. Selle järgi järjestatakse geokompleksid tasemete järgi ning moodustatakse hierarhiline astmestik alates lihtsamast homogeensemast maastikuüksusest (paigast) keerulisemate territoriaalsete üksusteni. Koroloogilist süstematiseerumist kõrgemal tasemel, s.o. regionaalsel tasemel (maastikulisest rajoonist alates) nim. rajoneerimiseks, aga madalamatel tasemetel (topoloogilisel tasemel) kui maastiku morfoloogiat. Tüpoloogiline
erinevalt. Igal kivimilisel alusel on kujunenud iseloomuliku koosluse ja kasutuseeldustega maastik. Maastikuline liigestatus avaldub pinnavormide, taimekoosluste, veekogude ja rajatiste kaudu. Kõige üldisema ettekujutuse maastike erinevustest annab nende jaotamine maastikurajoonideks. Need on pinnamoe suurvormidel (kõrgustikel, lavamaadel, nõgudes jms) või nende suurtel geoloogiliselt erinevatel osadel sarnastes kliimaoludes kujunenud looduskompleksid ehk geokompleksid ehk geosüsteemid, mis võivad hõlmata tuhandeid ruutkilomeetreid. Jääajajärgsel ajal on maastikke kujundanud erinevad tegurid (näiteks lainetus, üleujutus, soostumine, erosioon, karstumine). Rajoonisiseste iseärasuste alusel eristatakse allrajoone ehk paikkondi. Väiksemad hierarhilised maastikuüksused on paigastikud, paigased ja paigad. Paik on ühel pinnavormi osal või väikesel pinnavormil kujunenud ühesuguse pinnakatte, veerežiimi,
annaabi.ee 
