Gustav von Bunge. Tema tööst sai alguse neovitalistlik suund bioloogias, mille peamiseks esindajaks kujunes Hans Driesch, ning millel oli märgatav mõju teoreetilises bioloogias kuni 1930. aastateni. Martin Heinrich Rathke. Kirjutas põhjapanevaid uurimusi loomaembrüoloogia ja võrdleva anatoomia alalt; avastas lindudel ja imetajatel lõpusepilud. 22. Nimetage 20. sajandi Eesti loodusteadlasi (5 näidet) Teodor Lippmaa. Uuris Eesti taimekoosluste ökoloogiat ja struktuuri ning geobotaanikat. Juhan Aul. Antropoloogilise uurimissuuna rajaja Eestis ja mongoloidsuse teooria ümberlükkaja. Harald Habermann. Rajas Eestis entomoloogiakoolkonna ning putukate sünökoloogilisfaunistilise uurimise. Heinrich Riikoja. Koostas Eesti järvede nimestiku ja ülevaate kaladest, eestikeelse zooloogia sõnavara looja. Hugo Kaho. Taimefüüsika laboratooriumi rajaja, uuris raku elusosa protoplasma kolloidstruktuuri.
1. Maastikuökoloogia, seos teiste teadustega Maastikuökoloogia ehk geoökoloogia- teaduseharu, mis uurib maastike struktuuri mõju eluskooslustele. Uurib ökosüsteemide siseseid ja vahelisi suhteid maastikulises kontekstis, samuti maastiku aineringet ja energiavoogusid. Maastikuökoloogia on ökoloogia ja maastikuteaduse piiriteadus, välja kasvanud geograafiast ja on tihedalt seotud sotsiaalteadusega. Ühendab endas ka näiteks mullateadust, geobotaanikat, geomorfoloogiat, klimatoloogia jt 2. Maastiku mõiste (jagunemine): geokompleks, taksonoomiline üksus, peižaas Mõistet maastik ( ehk maakoht) saab defineerida mitmeti. Maastik on mis tahes suurusega/keerukusega looduslik-territoriaalne süsteem ehk geokompleks: maapinna teistest osadest erinev looduslike piiridega maa-ala, mille omadused ja osised (pinnamood, kliima jt) moodustavad maastikes toimuva aine-ja
annaabi.ee 
