See vahe, mis eristab tegelikku väärtust potentsiaalsest kõrgemast väärtusest, kannabki nimetust rendilõhe. Selle teooria empiiriline tõestus ei ole siiamaani täit kinnitust leidnud. Linnade arengu uurimisega ruumilisest vaatenurgast tegeleb linnageograafia. Kuna igal nähtusel linnastunud ühiskonnas on oma ruumiline aspekt, on see olemas ka gentrifikatsioonil ja nii kuulub ka gentrifikatsiooon geograafia ja geograafide huviorbiiti .Gentrifikatsiooniprotsess on tekitanud kestva arutelu ja vaidluse juba 1980.aastate algusest (Ley 1986, Smidth 1987 ) . Põhjus, miks gentrifikatsiooniprotsess on nii palju tähelepanu tõmmanud ja selle üle nii palju lahingut löödud seisneb selles, et gentrifikatsioon on kaasaegse inimgeograafia üks teoreetilisi lahinguvälju, mis tõstab esile vaidlused struktuuri ja vahendi, tootmise ja tarbimise, kapitali ja kultuuri ning pakkumise ja nõudluse vahel.
asendada maade senine kasutusviis mõne majanduslikult tulusamaga. Muutused postsotsialistliku linna maakasutuses on seotud riigi, kohaliku omavalitsuse ja reasektori arendajate muutuva positsiooniga linnas. Mida liberaalsema majandusega riik on, seda vähem on riigil huvi sekkuda maakasutuse arendamisse. Traditsiooniliselt kasutatakse gentrifikatsioonis (piirkonna taastamistsükkel) olemasolevaid elumaju ja muid ehitisi. Gentrifikatsiooniprotsess algab, kui mõned boheemlastest kuntsnikud ja väljapaistvad intellektuaalid kolivad elama mahajäänud piirkondadesse ja piirkond muutub oluliseks kaitse- ja uuendamisobjektiks (nt. Supilinn Tartus). Oluline on mõista gentrifikatsiooni kui protsessi, milles on ühendatud nii majanduslikud kui ka kultuurilised aspektid. 1G. Uusweberism linnageograafias (lk 144-149) Üks linna arengu seletamisviise on pärit Weberi teooriast (nägi, et majanduslik ja poliitiline
annaabi.ee 
