Paljud sellised häired on metsloomade korral hästi dokumenteeritud. Inimese korral seostamine keerulisem. · Näited: kloororgaanilised insektitsiidid (näit. DDT), tööstuskemikaalid nagu PCB-d ja nendega seotud dioksiinid ning alküülfenoolid, ravimid nagu dietüülstilböstrool ja sünteetilised östrogeenid, mis satuvad uriiniga veekogudesse. Looduslikud häirijad on näiteks mikroseente poolt sünteesitav zearalenoon ning taimne genisteiin. Mõningad neist on lipofiilsed ja püsivad, bioakumuleerudes ning biosuurenedes keskkonnas. kovalentne seondumine DNA-ga, Toksikandi molekul võib seonduda kovalentselt raku makromolekulidega nagu strukturaalsed valgud, olulised ensüümid, lipiidid ja/või nukleiinhapped. Kui selliste reaktsioonide arv ületab raku eneseremondi võime, viib selline pöördumatule kasvaja tekke protsessile. Reaktiivse elektrofiili seondumine DNA nukleofiilse alaga (lämmastikalused) viib genotoksilisuse
korda väiksema afiinsusega. Seetõttu on nende östrogeenset efekti esile kutsuv toime in vivo 500-10 000 korda nõrgem kui endogeensel östrogeenil. ning nad saavadõ takistada imetajate endogeensete steroidsete östrogeenide toimet ning suuremates doosides indutseerida antigonadotroopseid efekte hüpotalaamuse, hüpofüüsi e. ajuripatsi ning gonaadide tasemel mõlemast soost indiviidide korral. Fütoöstrogeenid on paljud isoflavonoidid (genisteiin, glütseteiin, daidzeiin), nende glükosiidid (genistiin, glütsetiin, daidziin), kumestaanid (kumestrool ja 4-O-metüülkumestrool, lignaanid, resortsüülhappe laktoonid (zearalenoon, zearalenool maisist). Seni pole selgelt näidatud fütoöstrogeenide toimet inimesele. Kindlaimaks kahtlusaluseks on peetud sojaoa genisteiini. Väikelapsed võivad olla kontaktis isoflavoonidega intensiivsusega 4 mg/kg kehakaalu kohta sojal põhineva kunsttoiduga
annaabi.ee 
