haigusteks. 1820. aastal seletas saksa arst Christian Nasse (1778-1851) hemofiilia (veritsustõve) pärandumismehhanismi (Nasse seadus). 1876. aastal leiti, et samamoodi pärandub daltonism. Taimehübridiseerija Joseph Koelreuter (1733-1806) märkas, et hübriid omab tunnuseid mõlemalt eellaselt. Pani tähele, et taimeristandid võivad olla eellastest nii elujõulisemad kui elujõuetumad, märkas ka mutatsioone. Oli sisuliselt Mendeli eelkäija. Kaasaegse geneetikateaduseni jõutigi läbi taimede hübriidimise (eksperimentaalne ristamine läbi kunstliku tolmendamise). (Kuivõrd need ristandid olid teinekord elujõuetud, said tuge teooriad, mis eitasid nn rasside segunemist Gobineau, Hitler, jt). G. Mendelit peetakse tänapäeva geneetika loojaks. Ka tema jõudis oma avastuseni läbi hübridiseerimise. Mendel avaldas oma töö juba 19. sajandi keskpaiku (1865, trükis 1866), uuesti avastati need teadusele alles 1900. aastal. Tegemist oli uue teadusega, seni oli
natuke teisel kujul ja kontekstis) ning kõukude (eellaste) pärandumise seaduse, mis pidanuks näitama, kui palju (tunnuseid) laps pärib vanemailt, vanavanemailt jne. Galton lõi õpetuse stirp'idest (Piiper kasutab siinkohal mõistet ,,juurikas"), mis sisuliselt tähendab pärilikkusosakeste jagamist muutuvateks ja muutumatuteks viimased oleksid juba konkreetsemalt äratuntavad A. Weismanni õpetuses. Kaasaegse geneetikateaduseni jõuti läbi taimede hübriidimise (eksperimentaalne ristamine läbi kunstliku tolmendamise). (Need ristandid olid teinekord elujõuetud, mis omakorda toetas teooriaid, mis nn rasside segunemist eitasid Gobineau, Hitler, jt). Gregor Mendelit (1822-1884) peetakse tänapäeva geneetika loojakas. Ka tema jõudis oma avastuseni läbi hübridiseerimise (tal oli ka eelkäijaid). Mendel tegi ja avaldas oma töö juba 19. sajandi keskpaiku (1865, trükis 1866), kuid need uuesti avastati
annaabi.ee 
