artiklil "Meie perekonnanimede ajaloost" ajakirjas Oma Keel. 1. Onomastika Nimede uurimisega tegeleb teadusharu, mida nimetatakse onomastikaks. Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Sama sõna tähistab ka mingi keele või piirkonna nimesid, nt eesti keele onomastika, Saaremaa onomastika( Aadu Must, 2000: 39). Onomastika on tihedalt seotud ajaloo ning genealoogiaga. Nimede uurimine muutus eriti populaarseks peale Teist maailmasõda, mil asutati terve rida onomastikaga tegelevaid uurimisseltse, klubisid, ajakirju. Inimesi on alati huvitanud nende isiklik ajalugu ja päritolu. Seetõttu pole ka ime, et just Ameerika Nimeseltsi poolt välja antav ajakiri pretendeerib maailma ühe juhtiva nimeajakirja tiitlile(Must 2000:39). Antud selts uurib nimede panemise praktikat nii Ameerikas kui ka mujal maailmas
Selts sakslaste käes kuni 1927, kuni eestlaste kätte ja töökeeleks eesti keel. 1929 loodi erainstituut Teadusliku Kodumaauurimise Instituut (SPON) koondama teadlasti, kes tegelenud Eestimaa uurimisega. Toetust Liivimaa Sotsieteedi (1792 Riias loodi) toetust ja liideti hiljem sellega. Tartu Saksa Genealoogia Selts 1931- 1941 avaldas perekonna ajaloo teateid. Ärakaotatud rüütelkond (Eestimaa, Saaremaa, Liivimaa) kujundasid end ümber mittetulundus ühendusteks, mis tegelesid genealoogiaga. Mõned linnaarhiivid sakslaste käes Tartu linnaarhiiv, Tallina Linnaarhiiv püsis 1939 mehitatuna skakslastest, algul Greifenhagen, siis Johanseni käe all. Eestimaa Kirjandusühing, millel oma muuseum ja publikatsiooni seeria. Pärnu vaja-aja uurimise selts. 1920. aastate lõpuks ennast tugevalt tunda, et mõelda laiendada tegutsemist Balti koostöö tegemiseks. 1927 taas väljaandma Baltische Monatsschrift. 1932-1939 Baltische Monatschrift ajaloo alaste kirjutiste roll suur. 1933
annaabi.ee 
