Rooma. 382. a kutsutakse Roomas kokku kontsiil. Esialgu soovib kontsiili kokku kutsuda üldkiriklikuna riigisinodina, aga selleks puudub keisril igasugune soov. Samaaegselt sindodid Roomas ja Konstantinoopolis. Viimases arutatakse, et tuleb käituda eelmise sinodi reeglite kohaselt, Roomas seevastu kõneldakse sellest, et igasugune kohalike kirikupeade ametisse määramine peaks toimuma Rooma osalemisel. Kõige selgemalt annab selle Roomaliku enesemõistmise edasi Rooma paavst Gelasiuse dekreet 5. saj algul: „Rooma kirik pole teistest kirikutest esile tõstetud mingi sinodaalotsuse kaudu, vaid on oma eesõiguse saanud evangeeliumi kaudu…“ Hakatakse üles ehitama kiriklikku aparaati, mis algul koosneb diakonitest ning on hilisema kardinalide kolleegiumi eelkäija, diakoneid on 7, pühenduvad kuriaalsele tööle. Paari sajandi jooksul on näha, et esile tõusevad üksikud paavstid, kes hakkavad seda Rooma kiriku eelisseisundit mõtestama
elanikkonna koondaja germaanlaste vastases võitluses. Nii sai paavstist Itaalia poliitika valitseja. Kuigi paavst kiitis heaks ja nõustust Bütsantsi impeerium romanum christianumiga ei võinud ega tahtnud ta tunnustada keisrit kiriku kõrgeima juhina nii nagu sellega idas oli harjutud. Paavst Gelasius teatas keiser Anastasius I le et sel ei olnud mingit õigust ja voli valitseda kirikut ega koostada eeskirju kirikliku elu asjus. Gelasiuse õpetus ei mõjutanud kuigi palju ida rooma keisreid kuid tema kirjad liideti paavstilike dekretaaliate kogusse ning need mõjutasid keskajal juba paavstide universaalteokraatia arengut. Tuunustamine Nagu eespool mainitud sai primaat tunnustuse keiser Honoriuselt, kes väljastas 445. aastal edikti, mille alusel tuli alluda Rooma piiskopile ja tema määrustele, kuid tunnustust sai Leo I ka idast. Nii väljendasid Chakledoni kirikukogu kristoloogilised otsused juba õpetusliku
annaabi.ee 
