Seega ei saa uhel diploidsel isendil kunagi olla ule kahe alleelse geeni, ehkki alleeliseerias voib neid olla kumneid (a1, a2 ...an). Kui uhes lookuses esineb ainult kaks alleeli, on tegemist dialleelsusega, kui aga alleele on rohkem (alleeliseeria) polualleelsusega. Isendeid, kellel on keharakkude molemas homoloogses kromosoomis teatud geenilookuses sama alleel (nait. A ja A, B ja B, d ja d jne.), nimetatakse homosugootseteks ja nende genotuup vastavate lookuste suhtes margitakse geenvalemiga AA, BB ja dd. Kui homoloogsete kromosoomide samas lookuses on erinevad alleelid, nimetatakse isendit heterosugootseks (nt Aa, Bb, Cc jne). Homosugootne isend moodustab meioosi tagajarjel selle geeni suhtes ainult uhetuubilisi sugurakke ehk gameete (A ja A, d ja d jne), heterosugootne aga kaht tuupi gameete (A ja a, B ja b jne). Heterosugootne isend on oma kummaltki vanemalt saanud erinevad, homosugootne isend aga uhesugused alleelid.
Järglaspõlvkonna tähiseks on F. Esimese põlvkonna hübriide tähistatakse F1, teise põlvkonna hübriide F2 jne. Isendi tunnuste arengut määravate püsivate ja segunematute pärilike faktorite - geenide - tähistamiseks võttis juba Mendel kasutusele ladina tähestiku tähed (A, a, B, C jne.). Nii võib isendi genotüüpi, tema spetsiifilise alleelse koosseisuga geenide kogumit tähistada tähekombinatsioonidega (Aa, Bb, dd jne.) - geenvalemiga. Fenotüüp aga on kirjeldatav sõnadega ja selle all mõistetakse kirjeldatavaid, mõõdetavaid või keemiliste ja füüsikaliste meetoditega määratavaid tunnuseid ehk omadusi. Tunnuse all mõistetakse organismi morfoloogilisi, füsioloogilisi ja biokeemilisi iseärasusi, mille järgi määratakse eri organismide erinevust või sarnasust. Juba Mendel täheldas, et mõnede pärilike faktorite toime avaldub
annaabi.ee 
