Mingi alleeli sagedus (alleelisagedus) populatsioonis on selle alleeli eksemplaride osatähtsus selle alleeli eksemplaride hulgas. Geneetilise triivi tagajärjel võib osa alleele (geenivariante) kaduda, nii et geneetiline mitmekesisus väheneb. Geenitriivi mõju on seda suurem, mida väiksem on populatsioon. Teadlased vaidlevad ägedalt selle üle, kui suur roll võrreldes loodusliku valikuga on evolutsioonis neutraalsetel protsessidel, sealhulgas geenitriivil. Ronald Fisher oli seisukohal, et geenitriivi roll evolutsioonis on tagasihoidlik või olematu, ja see vaade jäi mitmeks aastakümneks valdavaks. Vaidlus läks uue hooga käima, kui 1968. aastal esitas Motoo Kimura oma molekulaarse evolutsiooni neutraalse teooria, mille väitel geneetiline muutus (mis ei pea tingimata avalduma fenotüübis) fikseerub populatsioonis enamasti just geenitriivi tagajärjel. HardyWeinbergi mudeli järgi püsivad piisavalt suures ja vabalt ristuvas populatsioonis
veelgi suuremale organismirühmale kasuliku omaduse kujunemisega. Kohastumusi loob, muudab ja säilitab looduslik valik. Kohastumise tulemusel tekivad organismidel kohastumused. 9. Geenitriivi mõju väikestele populatsioonidele Geenitriiv – geeni alleelide sageduse juhuslik muutumine populatsiooni järjestikustes põlvkondades. Geenitriiv mõjutab eelkõige genoomi mitteavalduvaid osi. Geenitriivil on kahesugune toime: Vähendab geneetilist muutlikkust väikestes populatsioonides – geenialleelide ja muude genoomi variantide juhusliku ja tihti ulatusliku kõikumise tagajärjel võib osa neist kaduma minna, kui üks variant kinnistub. Suurendab geneetilisi erinevusi liigi populatsioonide vahel – algselt ühesugused populatsioonid võivad täiesti juhuslikult erinevaks muutuda. 10
silmatorkavalt värvunud saakloom sai oma silmatorkavusest saada vaid kahju - ta oli kiskjale kergemini leitav ja oleks igati põhjust arvata, et esimene selline mutant oleks populatsioonist kiiresti elimineeritud ja aposematismi poleks kunagi evolutsioneeruda saanudki. Paradoksi on püütud lahendada mitmeti. Üks rühm seletusi tugineb oletusel, et algne evolutsiooniline muutus oli juhuslik (vt loeng 1) ehk siis tugines geenitriivil (vt loeng 3). Et siis mutandil, kes oli samaaegselt keemiliselt kaitstud ja silmatorkava välimusega läks hästi puhtjuhuslikult ja vastav mutatsioon levis populatsioonis samavõrd juhuslikult. Niipea kui neid silmatorkavaid sai piisavalt palju, käivitus aposematismi soosiv looduslik valik ja probleemi enam polnud. Vastavad mudelid näitavad, et võimatu selline stsenaarium sugugi pole. Aga variante on veel, kuidas aposematism alguse võis saada. Ühe võimalusena võis ere
annaabi.ee 
