Tagajärgedeks mitmed uudsed väljundid: Strukturaalsed n.n. kordusdomäänid kollageenis ja teistes strukturaalsetes molekulides, Mitmekesisuse teke tänu domäänide divergentsile. Viib sarnaste, mitte samaste funktsioonide tekkeni, Mitmekesisuse teke tänu alternatiivsele splaisingule. Kuna eksisteerib lõplik arv (paar tuhat) võimalikke valgudomääne, siis eksonite vahetus (shuffling) võimaldab unikaalset lisakombinatoorikat. Geeniduplikatsioonid võivad viia kas erinevate funktsioonidega geenide või pseudogeenide tekkeni. Geen duplitseerub kiirusega keskmiselt kord 100 milj. a. jooksul. 22. Intronite grupid ja nende päritolu. Intronite grupid ja splaisosomaalsete (SP) intronite päritolu: SP intronid n.ö. tavalised eukarüootsed intronid. Splaisosoomid on valkude ja RNA kompleksid, pärinevad grupp II intronitest. SP intronitel kindel, tihti konserveerunud struktuur. Võivad vahendada eksonite vahetust, kuna
(liikide) vahel, geeni liitumine/lagunemine, geeni uusteke eelnevast mittekodeerivast DNA-st 2. Mille poolest erinevad bakterite operonide ja loomade geeniklastrite nagu globiini geeniklaster teke. Bakteritel sama biokeemilise raja geenid tavaliselt koos operonides, reguleeritud samade regulaatorelementide poolt. Sarnase biokeemilise raja, funktsiooniga geenidel on kalduvus paikneda genoomis kõrvuti geeniduplikatsioonid, adaptiivne geenide klasterdumine (operonid). Operoni geenid erinevalt loomade geeniklastritest ei ole tekkinud ühe geeni duplitseerumisel. Operoni geenid on loodusliku valiku käigus kokku tõstetud, et neid oleks ,,odavam pidada". 3. Millised on peamised duplitseerunud geenide evolutsiooni teed? 1) Pseudogeenistumine, kui kahte koopiat geenist vaja ei ole, ei hoia valik mõlemat töökorras (kumb esimesena juhuslikult kehvemaks muutus see muutub üha enam). Inimese
annaabi.ee 
