Konverentsi eesmärk oli seega võidelda selliste rassistlike seisukohtada vastu ning pöörata ka rohkem tähelepanu Aafrika kultuurile ja sealsete rahvaste olukorrale. Üks peamisi panaafriklasi oli kirjanik ning ajaloolane William Edward Burghardt Du Bois (1868-1963), kes oli neeger, kellel oli palju eurooplaste verd ning ta näeb päris valge välja. Ta on üks 20. saj alguse silmapaistvamaid afroameerika intellektuaale ning 92-aastaselt astus ta lisaks veel kommunistlikusse parteisse. Garveism Marcus Garvey (1887-1940) lõi liikumise, mille üldine üleskutse oli Back to Africa. See tähendas mustanahaliste võitlust musta impeeriumi loomise eest Aafrikas. Kõik neegrid pidid naasema mustale mandrile ning vallutama selle valgetelt tagasi ja looma seal iseseisvad riigid. Garvey ise oli Jamaika päritolu ajakirjanik, kes oli vga karismaatiline, aga paljuski ka megalomaanik. Tema hüüdnimeks oli Must Mooses, aga enda eluajal ta tegelikult ise Aafrikasse ei jõudnud
silmaringi. Kõik see avaldas mõju võitlusele Aafrika rahvaste vabanemise eest Euroopa riikide ülemvõimu alt. Aafriklaste liikumist sõltumatuse suunas õhutasid mitmed rahvusvahelise levikuga voolud nagu näiteks panafrikanism. 1919. a. tuli Pariisis kokku I Panaafrika kongress 57 delegaadi osavõtul. Kongress töötas välja aafriklaste vabadusliikumise põhimõtted. Pooldati rahumeelseid võitlusmeetodeid. Hoopis radikaalsema iseloomuga oli garveism (liikumise juhi Garvey nime järgi), mis propageeris eurooplaste väljaajamist Aafrikast. 1920. aastatel algas mitmetes Aafrika riikides haritlaskonna organiseerumine poliitilisteks ja ametialasteks ühendusteks. Kuid legaalsete organisatsioonide kõrval tekkisid ka mitmesugused salaühingud, mis terroriseerisid rahvast ja organiseerisid mitmesuguseid vägivallaakte. 1930. aastatel leidis Aafrikas laialdast kõlapinda etiooplaste võitlus maale tunginud
annaabi.ee 
