Mõlemad aspektid on mänguteraapias olulised. Esiteks väljendab mäng lapse soove ja muresid (Peller seob fantaasiamängu teemade arengu Freudi psühhoseksuaalsete tasemetega). Teiseks võib mäng aidata sellistest muredest üle saada kas katarise või nende läbitöötamise abil.[1] Susan Isaacs Briti haridustraditsioonis tugeval kohal olev käsitlusviis, et mäng on oluline nii väikelaste emotsionaalse kui kognitiivse arengu seisukohast, võlgneb palju Susan Isaacsile ja Dorothy Gardnerile, tema järeltulijatele Londoni Ülikooli hariduse instituudis. Isaacs kombineeris veendumuse mängu emotsionaalse kasu kohta (mis tuleneb psühhoanalüütilisest traditsioonist) mängu füüsilise, sotsiaalse ja kongnitiivse arengu kohta eksisteeriva laiahaardelisema vaatega, kajastades evolutsioonilist vaatenurka, et rohkem õppivad loomad ka mängivad rohkem: "Mäng on tõepoolest lapse töö ning meetod, mille abil ta kasvab ja areneb. Aktiivset mängu võib vaadata kui märki
neri esitatud multiintelligentsuse teooria, mida ta kirjeldas oma 1983. aas- tal ilmunud raamatus “Frames of Mind” (tlk “Mõistuse raamid”). Ta toe- tus teooriat luues oma pikaajalistele kogemustele ajukahjustustega isikute neuropsühholoogiliste uuringute alal ja teisalt laste vaimse arengu uurin- gutele, samuti on ta saanud inspiratsiooni mingis valdkonnas erakordset talenti ilmutanud inimeste elulugudest. Kõige suuremat tõestusmaterjali pakkusid Gardnerile tema teooria püstitamisel inimesed, kelle üldise vaimse võimekuse tase on kõvasti alla keskmise, kuid kellel on geniaalsed võimed mingis väga kitsas oskuses (nn metsikud õpetlased). Massimeedia kaudu tuntud tegelastest võib tuua näiteks erakordse numbrilise mäluga Paul Daniel Tammeti, kes suutis 14. märtsil 2004 Oxfordi teadusajaloo muuseumis toimunud nn “π-päeval” viie tunni jooksul peast reprodut- seerida 22 514 arvu π komakoha numbrit
annaabi.ee 
