Infektsioosne mononukleoos Sisukord Seletus Inkubatsiooniperiood Nakkusohtlik periood Nakkusallikas Nakkuse ülekane Kliiniline pilt Õendusdiagnoosid Profülaktika Kasutatud kirjandus Seletus Infektsioosne mononukleoos (IM) on kliiniline sündroom, mille tekitajaks 90%-l juhtudest on gammaherpesviiruste perekonda kuuluv Epsteini-Barri viirus (EBV). Ülejäänud juhtudel võivad haigust põhjustada tsütomegaloviirus, herpesviirus 6, toksoplasmoos, HIV ja adenoviirus. Mononukleoos poetakse sageli läbi juba lapseeas. Väikelastel kulgeb nakkus enamasti sümptomiteta, kuid noortel ja täiskasvanutel kujuneb välja mononukleoosi haiguspilt. Peale nakatumist jääb Epstein-Barr viirus vaikselt kogu eluks organismi, elades neelus ja spetsiifilistes immuunsüsteemi rakkudes. Epstein-Barr viirusega
Vaktsiinid on arendamisel. Viirused mõmm :) 05/06 Epstein-Barri viirus (hhv 4) Struktuur. Põhjustab heterofiilset antikeha-positiivset infektsioosset mononukleoosi, on seostatud endeemilise Burkitti lümfoomi, Hodgkini tõve ja nasofarüngeaalse kartsinoomiga, samuti B-raku lümfoomidega immuundefitsiitsetel. Stimuleerib B-rakkude kasvu ja muudab nad surematuks. Kuulub gammaherpesviiruste hulka, nukleokapsiid 100 nm, 162 kapsomeeri. Ümbrise saavad rakumembraanist. Genoom lineaarne, kaheahelaline DNA. Genoom ei integreeru tavaliselt raku DNA-sse, vaid moodustab tuumas ringjad episoomid. Epidemioloogia. Arenenud riikides kaks haripunkti – lastel alla viie ja noorukitel/täiskasvanutel (14-20). Antikehad 80…90% täiskasvanutest, kusjuures kliinilist mononukleoosi pole pruukinud põdeda. Arengumaades esineb infektsioon tunduvalt varasemas eas.
annaabi.ee 
