Inhibiitoriga katseklaasis hakkas raud korrodeeruma hiljem ja aeglasemalt kui esimeses katseklaasis. Järelikult inhibiitor pidurdas reaktsiooni kiirust. Fe + H2SO4→ FeSO4 + H2 Fe -2e⁻ → Fe²⁺ 2H⁺ +2e⁻→ H2 Oksüdeerija:H⁺ Redutseerija:Fe 4. Kokkuvõte ja järeldused Tutvusin elektrokeemilise korrosiooniga ja selle ennetamisega. Katsetasime erinevaid viise, kuidas elektrokeemilist korrosiooni ennetada. Esimene meetod, mida me katsetasime oli galvaanipaaride moodustamine. Galvaanipaare moodustades on võimalik kaitsta materjale korrosiooni eest. Cl⁻ioonid kiirendavad reaktsiooni rohkem, kui SO4²⁻ ioonid. Et silmaga näha korrosiooni toimumist kasutatakse kaaliumheksatsüanoferraat(III) lahust, mis Fe²⁺ ioonide olemasolul värvub lahuses siniseks. Tinakate ei sobi keskkonda, kus see tõenäoliselt kriimustada saab, sest kui tinakate saab vigastada, siis see kiirendab kaitstava materjali korrodeerumist. Kui tsinkkate saab
pinnalt lähevad lahusesse selle metalli ioonid ja metall hävib: Cu-Fe: Fe 2e- Fe2- , Cu: 2H+ + 2e- H2 ; Al-Fe: Al-3e- Al3+ , Fe: 2H+ + 2e- H2 Korrosiooni klassifikatsioon: a) keemiline korrosioon materjal reageerib mingi keskkonnas oleva ainega: toimub kõrgetel temperatuuridel reageerivate gaaside ja aurudega ilma elektrolüüdi osavõtuta; b) elektrokeemiline korrosioon leiab aset kas sula elektrolüüdi või elektrolüüdi lahuse osavõtul, seisneb galvaanipaaride moodustumises, milles hävib anoodiks olev metall või metallipiirkond; c) biokeemiline korrosioon mikroorganismide osavõtul (mikroorganismid võivad toota selliseid aineid, mis lagundavad mikroorganismiga kontaktis oleva metalli pinda (nt väävlibakterid); mikroorganismid vahetult tarbivad mõnede metallide aatomeid (nt rauabakterid); d) erosioon materjali pinnaosakeste eraldamine liikuva gaasi (õhu) või vedelike korral. 28
annaabi.ee 
