enneolematult suur. Kuid palgast rohkem hindas ta oma suuremaid vabadusi. Padovas lasti tal vabalt sõna võtta, ilma teda mahategemata. 1592. aasta 7. detsembris pidas ta oma esimese loengu. Tema kolleegid kui ka õpilased ennustasid talle õppetoolis suurt tulevikku. Galileo võis nüüd oma katseid vabalt läbi viia. Ta tegeles paljude asjadega, alustades täheteadusega lõpetades lahingumanöövritega. Galileo kohtas kurtisantide seltskonnas Marina Gambat. Nad ei abiellunud Galileoga kunagi, kuna Galileo uskus Cicero eeskujul, et mees ei saa olla üheaegselt hea filosoof ning hea abikaasa. Kuid neil sündis kolm last. Isakohustused, sotsiaalsed kohustused ning teaduslike katsete maksumusel ei olnud Galileo olukord sugugi hea. Ta palk oli selle kõige jaoks liiga väike, mis siis, et see aina kasvas ja kasvas. Galileo oli pidevalt võlgades, ta pidi isegi ükskord ülikooli laekurilt kahe aasta palga ette välja võtma, et kuidagi toime tulla.
Isegi lapsena keeldus ta arvestamast autoriteetidega. Ta lähtus kõiges oma meeltest ja mõistusest. Mängides ehitas ta mitmesuguseid kohmakaid asjandusi, mis meenutasid vankreid, veskeid ja laevu kõike, mida tema meeled igapäevastel jalutuskäikudel olid täheldanud. Kaheteistkümneselt saadeti ta Vallombrosa kloostrikooli. Benediktiini munkade käe all mängles Galileo mõnda aega mõttega ordusse astumisest. Kuid isa keelas teda ja viis poja Vallombrosast ära. Tal olid Galileoga teised plaanid tema pojast pidi saama kangakaupmees. Galileol olid aga hoopis omad plaanid. Ta soovis alustada teaduslikku karjääri. Ta soovis pühenduda matemaatikale alal, mis tol teaduskaugel ajastul tähendanuks eluaegset ülimat vaesust. Viimaks jõudsid isa ja poeg siiski kompromissini. Galileo astus Pisa ülikooli ning hakkas õppima meditsiini. Sealjuures süvenes ta salaja ülepeakaela matemaatikasse. Hippokratese (Kreeka arst, teadusliku meditsiini rajaja) ja