Olles juba kümneaastaselt vähemalt nime poolest väejuht, tahtis Ramses alustada oma valitsemisaega sõjalise võiduga. Tema esimene kokkupuude hetiitidega 1274. aastal eKr toimunud Kadesi lahingus ei läinud strateegilises mõttes korda. Ramses küll võitis lahingu, kuid ei suutnud oma positsiooni kindlustada ja Kadesi linna tegelikult vallutada. Laskmata end sellest hirmutada, ei kaotanud ta usku endasse kui sõjamehesse. Oma valitsemisaja kaheksandal või üheksandal aastal vallutas ta Galilee ja Amori ning kohe pärast seda murdis läbi hetiitide kaitse võttis ära Süüria linnad Katna ja Tunipi. Ükski Egiptuse valitseja polnud vähemalt 120 aasta jooksul Tunipis käinud. Nendest edusammudest hoolimata leidis Ramses, et tema pealetungid hetiitide riigi vastu ei vii kuhugi, ning 1258. aastal eKr kohtusid mõlemad vaenupooled Kadesis ja sõlmisid ajaloo esimese kirjaliku rahulepingu. Tollele ajale tüüpilise suurustlemisena kirjutati leping egiptuse ja hetiidi keeles mitte
183 esimeses instantsis (in pritna instantia, nagu hartades öeldakse) selles Pariisi vikontkonnas, mis sai nii ohtralt sissetulekuid oma seitsmest aadli kohtupiirkonnast. Kas võib kujutleda midagi mõnusamat kui kohut mõista ja kohtuotsuseid teha, nagu seda iga päev tegi härra Robert d'Estouteville Grand-Chätelet's laiade ning lamedate Philippe Auguste'i aegsete võlvkaarte all? Ja minna, nagu ta seda harilikult igal õhtul tegi, Galilee tänavasse, kuningalossi lähedasse majja, mille tema naine Ambroise de Lore kaasavaraks oli saanud, ning seal välja puhata väsimust oma tööst, mis seisis selles, et ta oli 1 0 5 saatnud mõne vaese vennikese ööbima «sinna väikesesse kongi Escorcherie tänavas, mida Pariisi kohtunikud ja linnavanemad tarvitasid oma vanglaks ja mis oli üksteistkümmend jalga pikk, seitse jalga ja neli tolli lai ning üksteistkümmend jalga kõrge»
annaabi.ee 
