valitud vastava maa arhitektide ühingu poolt. Esimene preemia jagati aga Edgar Johan Kuusiku ja Erich Jacoby vahel. Aalto sai kolmanda preemia. Alvar Aalto Kunstimuuseumi projekt pakkus muuseumihoonet avara siseõuega, mille ümber koondusid näitusesaalid. Siseõue küljel paiknes ruumikas astmeliselt tõusev ning kitsenev fuajee, mille alumistelt tasanditelt pääses parempoolsetesse näitusesaalidesse (rahvakunst, tarbekunst, kirikukunst, skulptuur), kõrgematelt galeriil asuvasse maali ja graafika ekspositsiooni. Astmelisuse rakendamine andis suurepärase võimaluse ühendada erinevate kõrgustega saale (lähtuvalt kunstiliikide erinevusest) harmooniliseks tervikkompositsiooniks. Mahulises lahenduses tõusis esile suur 9 saalikorpus peasissepääsust paremal, mille fassaadimaterjaliks oli kavandatud looduslik paekivi.
«Phoebus!» kisendas ta meeleheitlikult. «Kas siis kai sina seda usud?» Kummaline mõte käis tal peast läbi. Talle tuli meelde, et ta mõisteti ju surma Phoebus de Chäteaupers'i tap mise pärast. Siiamaani oli ta kõike talunud. Kuid see viimane hoop oli liiga ränk. Ta langes liikumatult maha täna-vakividele. «Kähku!» ütles Charmolue. «Tõstke ta vankrisse, aeg on lõpetada!» Keegi polnud veel märganud imelikku pealtvaatajat kuningate raidkujude galeriil üleval otse portaali terav-võlvi kohal. Too pealtvaataja oli kõike siit ülalt jälginud niisuguse ükskõiksusega, nii õieli kaelaga, nii inetu näoga, et kui ta poleks kandnud punast ja lillat värvi riietust, siis oleks võidud teda pidada üheks neist kivi koletistest, mille lõugade vahelt katedraali vihmavee torud juba kuuesaja aasta kestel vett välja paiskavad. Too vaatleja polnud silmist lasknud kõige vähematki sellest, mis keskpäevast peale Jumalaema kiriku por taali ees toimus
Kõik poisid,vihkasid teda, sest ta oli nii hea, ja pealegi seati teda neile alatasa eeskujuks. Tema tagumisest taskust rippus välja valge ninarätik -- juhuslikult, nagu ikka pühapäeviti. Tomil ei olnud ninarätikut ja ta vaatas poistele, kel see õli, kui saksikutele. Et kogudus oli nüüd täielikult koos, helises kell veel kord viivitajate ja ümber-uitajate manitsuseks, ja siis valitses kirikus pühalik vaikus, mida segasid ainult koori itsitamine ja sosistamine galeriil. Koor itsitas ja sosistas alati kogu jumalateenistusaja. Oli kord üks kirikukoor, kes polnud halvasti kasvatatud, kuid ma olen unustanud, kus see oli. See oli palju aastaid tagasi, ja ma mäletan sellest üsna vähe, kuid arvan, et see oli kusagil võõral maal. Õpetaja nimetas laulu ja luges selle ette tundeküllaselt, erilise rõhuga, mis selles maanurgas väga meeldis. Tema hääl algas keskmiselt helikõrguselt ja ronis järjest ülespoole, kuni jõudis