MIGREEN Referaat Tartu 2011 Sisukord Sissejuhatus Migreenipeavalu esimene kirjeldus on leitud Babüloonia kiilkirjatahvlitelt Tiglatpilesari raamatukogus umbes 1100 a. e.m.a. Selle juurde on toodud ka 18 retsepti haiguse ravimiseks. Nimetus migreen (prantsuse keeles ,,migraine") tuleneb Galenuse poolt antud kreekakeelsest sõnast ,,hemicrania". Galenus seletas migreeni intra- ja ekstrakraniaalsete veresoonte seoste häirega, mis takistab teistest kehaosadest, eriti sapist tulnud halbade aurude ja vedelike lahkumist ajust. Migreen on veresoonte ja närvide viis reageerida välistele ärritustele. On üks tavalisemaid peavalu tüüpe, mille põhiliseks sümptomiks on pulseeriv, tihti ühepoolne episoodiline peavalu ja millele sageli kaasneb iiveldustunne. 1
keelas katoliku kirik, mis oli tollal Euroopas juhtiv usuline otsustaja, surnukehade igasuguse muutmise ja kasutamise, mis oleks pikendanud aega inimese lahkumise ja matmise vahel. See reegel tähendas ka seda, et lahkamine oli keelatud. Inimese keha ei olnud võimalik tundma õppida, sest selle uurimine ei olnud lubatud ja meditsiinis toetuti vaid varasemate praktiseerijate teadmistele, kuid paljud neist olid keelatud seoses vastuoluga kirikule. Põhiliselt domineerisid Rooma arsti Aelius Galenuse kirjutised, mis jäidki sajanditeks Euroopa meditsiini aluseks. Ka Galenus ei olnud saanud luba inimesi lahata, kuid ta õppis füsioloogiat tundma ahvide lahkamise abil. Siiski ei olnud ta kirjutised vigadeta, rohked vead parandati alles 16. sajandil, seni olid kasutusel ebatäpsed ja lausa ekslikud versioonid. Vastukaaluks oli islamimaades lahkamine levinud, et õppida tundma organismi talitust ja ehitust ning võimaldada parem ravi. Kirjutati lausa
annaabi.ee 
