Ta pole rahul raamatu väljendusega ja isegi lubab mitte Zaragozasse minna (kuigi raamatus oli kirjas, et ta on seal käinud), sest seal käigu kohta oli kirjutatud mingi vale. Mitmetes Don Quijote seikluses tuli välja nõidumise teema. Kuna mees otsis seiklusi ja need päris igal nurgal talle vastu ei vaadanud, siis kujutas ta neid ette. Samuti oli tema jaoks tegemist nõidusega, siis kui asjad ei läinud tema tahtmist mööda. Näiteks ühel korral, kui teda vangistati galeeriorjade vabastamise pärast ja kuna tema jaoks ei olnud nii suure rüütli vangistamine vastuvõetav, pidas ta seda nõiduseks. Veel võib välja tuua korra, kui tal oli vaja seiklust ja ta kujutas ette, et tuuleveskid on nõiutud hiiglasteks. Mõnel korral pidid Don Quijote ja Sancho Panza isegi raha maksma, et ära siluda Don Quijote lollusi ja hullusi ehk "nõidusi". Näiteks ühes kõrtsis tegi ettekuulutaja (nukuteatri
vaikima ja kuulutas härra prevoo korralduse ja juhatuse järgi kohtuotsuse välja. Pärast seda tõmbus ta oma mundrimeestega vankri varju. Oma ükskõiksuses ei liigutanud Quasimodo oimugi. Igasugune vastupanu oli tal võimatu asjaolu tõttu, mida kaelakohtu kantseleikeeles nimetati «köitmete sitkuseks ja kõvaduseks», mis tahab öelda, et rihmad ja köidikud talle nähtavasti ihusse lõikasid. Muide, see vangikoja galeeriorjade traditsioon on tänini väga kindlasti püsima jäänud. See säilib käsiraudade näol veel väga kindlalt meie haritud heasüdamliku ja inimliku rahva seas (kui sunnitöö ja giljotiin arvest välja jätta). 218 Quasimodo laskis ennast viia, tõugata, kanda, istuma panna, siduda ja väänata. Ta näolt võis lugeda ainult metsiku või totra inimese imestust. Kõik teadsid, et ta on kurt, nüüd aga võidi arvata, et ta on ka pime. 1 2 6 Ta pandi põlvili sõõrikujulisele lauale
annaabi.ee 
