sajand eKr), kus nõuti ravimite toime kindlakstegemiseks nende katsetamist. See viis polüfarmaatsiani (erinevate ravimite kasutamine samaaegselt). Polüfarmaatsia koolkonda esindas ka Galenos, kes, eeldades teatava elujõu olemasolu looduses, uskus seda olevat ka ravimeis. Tema arvates oli taimedes nii kasulikke (ravi vaatevinklist) kui kahjulikke aineid, ta püüdis kasulikud (toimeained) taimest eraldada. Selleks kasutati pressimist või leotamist ja keetmist. Ravis kasutas galeeniline koolkond (mis lähtus humoraalteooriast) vastandite printsiipi (contraria contrariis). Koolkond eelistas taimseid vahendeid, neid tuntakse galeenikalide nime all. Märkimisväärselt panustas farmaatsia arengusse keskaegne araabia-islami teadus (alkeemia). Tegemist oli tsivilisatsiooniga, kus sisuliselt tekkis kaasaegne keemia. Araablased võtsid kasutusele destilleerimise, seega ka alkoholi. Araabia alkeemikud (tuntuim tegelane ilmselt Jabir ibn Hayyan, kes elas 10
konkreetsetes kultuurides. Euroopaliku biomeditsiini pinnalt on kiusatus viia kõik nähtused, mida arstiteadus käsitleb, bioloogia jt loodusteaduste raamidesse. Nii valdavalt ka tehakse. Siiski on sellisel juhul oht, et nn ,,inimlik" kipub ununema. Haiguse alus võib olla spirituaalne või materiaalne. Tänapäeval on korrektne eeldada, et enamus primitiivseid ja religioonil põhinevaid haiguskäsitlusi on nii ontoloogilised kui spirituaalsed ning et klassikaline hipokraatlik-galeeniline humoraalpatoloogia ja kaasaegne solidaarpatoloogia (näeb haigust organismis lokaalsena) esindavad antropoloogilis(holistlik)-materialistlikku haiguskäsitlust. (Ilmselt saaks siinkohal siiski ka vaielda nt varasemate kultuuride haiguskujutelmad, millised haaravad kaasa konkreetse isiku erinevaid elutahke, võivad samuti olla holistlikud. Küsimus on selles, kust tõmmata piir haiguse j ainimese defineerimisel...) MEDITSIINI AJALUGU on valdkondadevaheline interdistsiplinaarne fenomen.
annaabi.ee 
