Gümnaasiumis. Selles vanamuusika ansamblis esinesid 4 liiget: laulis Liina saari, keelpille mängis Tõnu Jõesaar, puhkpille Raivo Tarum ning klavessiini Imbi Tarum. Teoseid, mis kontserdil esitati oli mitmeid. Nendeks oli Michael Praetorius, Diego Ortiz, Jean-Philippe Rameau, Adriano Banchieri, Giovanni Gastoldi, William Brade ning Georg Friedrich Händel. Esinemine oli väga värvikas ja huvitav, sest nad kandsid barokiaegseid riideid, mis andis palju silmailu. Kuulda sai õukondlikku galantset tantsumuusikat, imitatsioonilist kirikumuusikat, programmilisi sooloteoseid ja kammermuusikat Alessandro Scarlatti, Alessandro Stradella, Georg Böhmi ja teiste tuntud heliloojate sulest. Kavva kuuluvate autorite seas on ka Georg Friedrich Händel, kelle sünnist möödus tänavu 325 aastat. Ansambli laulja Liina Saari on saanud laulja diplomi Tallinna Konservatooriumist 1981. a., kus ta õppis Ester Lepa ja Linda Sauli käe all. Ta on olnud aastaid Estonia Teatri solist, solistina
ja Saksamaa lauljate ja instrumentaalsolistidega. Aastast 1991 on Imbi Tarum ka Eesti Muusikaakadeemia klavessiini- ja basso continuo õppejõud ning juhatab vastavaid kursusi suviti Soomes Raudaskyläs. Ta on olnud Eesti Kontserdi korraldatud rahvusvaheliste klavessiinipäevade kunstiline juht. Kontsert oli justkui retk tagasi renessansi- ja barokiajastu Euroopasse. Kontsert andis stiilikireva tervikpildi muusikaajaloost antud perioodil. Kuulda saime õukondlikku galantset tantsumuusikat, imitatsioonilist kirikumuusikat, programmilisi sooloteoseid ja kammermuusikat. Esitatavale muusikale lisavasid jumet barokiajastu kostüümid ja parukad (kunstnik Kustav-Agu Püüman) ning muusikute kommentaarid, millised puudutasid kord esitatavat teost, kord heliloojat, siis jälle mõnd instrumenti või avavad sõnalise teksti tagamaid. Musitseeriti ajastu pillidel. Esinejate tase oli hea, esitati korrektselt ja puhtalt. Lauljal oli väga kaunis ja puhas hääl, mis
10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud rüütli, aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu.
10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud rüütli, aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama, ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge redeli otsa, tantsima turvises terve õhtu.
annaabi.ee 
