Ta jätkas oma õpinguid 165355 Beauvais' ja 1658 d'Harcourt'i kolledzis. Lõpetades kolledzi, hakkas Racine tegelema luulega ja koostas mitu suurepärast oodi(«Sur la convalescence du roi», 1663, «La renommée aux muses», 1664) , mis andsid talle võimaluse läheneda õukonnale. Tema edusamme õukonna sfäärides kinnitasid veelgi tragöödiad ,,Thebaide" (1664) ja eriti ,,Aleksander Suur" (1665), kus noor Louis XIV võis ära tunda ennast galantses ja suuremeelses Makedooniast valitsejas. 1667. aastal Racine kirjutas oma kuulsaima tragöödia ,,Andromague" ja tõusis Prantsusmaa peamise tragöödia näitekirjaniku kohale. Teose edu on nii võrd suur, et seda saab võrrelda Corneille ,,Cid'i" omaga. Racine'i ,,Andromaque" samuti jaotas Pariisi aadelkonna kahte leeri. Racine'i austajateks said kuningas, tema favoriit, markiis Montespanne ja suurem osa intelligentsist. Vastasteks olid aga enamasti vanameelsete
aastatel); seisusliku segaduse vastu (jumalad, kuningad, ammed, teenrid jne.); tegelaskond kõrgest seisusest; ainestik mütoloogiast, antiikajaloost (Vana-Kreeka, Vana-Rooma) või (harvem) keskaja rüütlilegendidest; põhikonflikt au, kohustuse ja teiselt poolt armastuse, isiklike tunnete vahel. Libretod ei taotlenud mingit ajaloolist tõepära, vaid kajastasid kaasaja intriige - ja seda sageli galantses rüüs. Erinevalt prantsuse klassitsistlikust tragöödiast on lõpp enamasti õnnelik, s.t. lieto fine. Ooperi libretodes hakati kindlaks määrama, kus on retsitatiiv, kus aaria. Sai reegliks, et aaria peab olema stseeni lõpus, enne aariat aga on retsitatiiv. 17. sajandi lõpuks olid itaalia ooperis retsitatiiv ja aaria eraldunud. 1690. aastatel kinnistub ooperites da-capo-aaria vorm. Da capo oli melismaatiliselt kaunistatud ja laulja improviseerimistega.
annaabi.ee 
