mass. Kui kuidagi suudetaks loodejõude vältida, näiteks langedes väga suure massiga musta auku (mille mass võrdub umbes 10 Päikese massiga), näevad astronaudid oma teekonnal järgmist pilti. Kui rakett on veel väga kaugel mustast august, siis esi- illuminaatorist avaneva vaatevälja keskpunktis on märgata vaid väikest tumedat laiku. Tumeda laigu vahetus läheduses on taevas moondunud, ülejäänud osas näeb see välja täiesti tavaline (joonis 1). Valgus galaktikatelt ja tähtedelt, mis paistavad raketi tagumisest illuminaatorist, on astronautideni jõudes tugevas punanihke seisundis (joonis 2). Joonis 1. Vaade raketi esi-illuminaatorist. Joonis 2. Vaade raketi tagumisest illuminaatorist. Sündmuste horisondil täidab must auk vaid poole vaateväljast, mis avaneb esi- illuminaatorist. Seda tänu aberratsiooni efektile, mis kaasneb suurte kiirustega. Esi- illuminaatorist näha olev taevas on musta augu ümbruses tugevasti moondunud:
kaugesse tulevikku. koonust, mille tipus asetseme meie. Küll aga ei veennud Lifsitsi ja Halatnikovi argumendid mitte kõiki. Üldrelatiivsusteooria järgi ei kooluta aegruumi mitte ainult temas leiduvad massiivsed objektid, vaid ka temasse kätketud energia. Et energia on alati positiivne, siis kõverdab ta aegruumi nii, et valguskiired painduvad üksteise poole. Mineviku valguskoonusest (joon. 2.4) näeme, et see hõlmab kaugetelt galaktikatelt tulevate ja praegu meieni jõudvate valguskiirte teed aegruumis. Kui läheme mineviku poole, koonuse tipust allapoole, siis näeme galaktikaid üha varajasematel aegadel. Universum on aina paisunud ja varem on kõik objektid olnud üksteisele palju lähedamal. Seepärast näeme ajas tagasi vaadates alasid, kus mateeria tihedus on suurem kui praegu. Kohtame ka raadiokiirguse lainepikkuste piirkonna kiirgust, mis levib meie poole piki mineviku valguskoonust
minevikust lõpmata kaugesse tulevikku. Küll aga ei veennud Lifsitsi ja Halatnikovi argumendid mitte kõiki. Üldrelatiivsusteooria järgi ei kooluta aegruumi mitte ainult temas leiduvad massiivsed objektid, vaid ka temasse kätketud energia. Et energia on alati positiivne, siis kõverdab ta aegruumi nii, et valguskiired painduvad üksteise poole. Mineviku valguskoonusest (joon. 2.4) näeme, et see hõlmab kaugetelt galaktikatelt tulevate ja praegu meieni jõudvate valguskiirte teed aegruumis. Kui läheme mineviku poole, koonuse tipust allapoole, siis näeme galaktikaid üha varajasematel aegadel. Universum on aina paisunud ja varem on kõik objektid olnud üksteisele palju lähedamal. Seepärast näeme ajas tagasi vaadates alasid, kus mateeria tihedus on suurem kui praegu. Kohtame ka raadiokiirguse lainepikkuste piirkonna kiirgust, mis levib meie poole piki mineviku valguskoonust
annaabi.ee 
