Teist maailmasõda venelaste okupatsiooni all veel mitme aastakümne jooksul. "Ekke Moor" jäi Gailiti viimaseks Eestis avaldatud teoseks. 1944. aastal Rootsi siirdudes oli kirjanikul kaasa võtta romaani "Leegitsev süda" (1945) käsikiri, võõrsil valmisid veel romaanid "Üle rahutu vee" (1951) ja "Kas mäletad, mu arm?" (1951 1959). Kõik need kuuluvad püsivate väärtustega teoste hulka, olles samas gailitlikult omapärased. Romaan "Üle rahutu vee" kujutab pagulaspaadi teekonda Rootsi 1944. aasta tormisel sügisel. Oleviku kõrval saavad palju ruumi tagasivaates elule Eestis enne sõda. Inimesed püüavad toimunus selgusele jõuda, otsivad Eesti vabaduse kaotsimineku ja enda põgenemise põhjusi (brosüürist lk 30 31). Kirjaniku luigelauluks jäänud kolmeosaline "Kas mäletad, mu arm?" koosneb kahest novellikogust ja nende vahele paigutatud romaanist, olles nii taas erandliku kompositsiooniga.
toob kõigepealt välja kirjaniku meelismotiivid ja stiili omapära, seejärel analüüsib Gailiti tuntuimat romaani "Toomas Nipernaadi", tuginedes lugemismudelite teooriale. Jaanus Vaiksoo toob välja kuus lugemismudelit, näiteks "Toomas Nipernaadi" kui autobiograafia, "Toomas Nipernaadi" kui armastusromaan, "Toomas Nipernaadi" kui arengulugu, ilmselt võiks neid enamgi leida, kuid levinumaid on analüüsitud. Autor pakub ohtrasti tekstinäiteid, tema stiil on lihtne ja elegantne, gailitlikult humoorikas. Pakkudes nii avastamis- kui ka äratundmisrõõmu, võiks "Gailit ja Nipernaadi" olla iga kirjandushuvilise raamatukogus, kindlasti aga on ta koht õpetaja lugemislaual. MARGIT ROSS
annaabi.ee 
