Inimestel oli Liibüas väga hea elu, kui võrrelda teiste Aafrika riikidega. Ei tundu ju väga mõistlik hakata mässama selle diktaatori vastu, kes on riigi edukaks teinud. Mina arvan, et sellles konfliktis oli lääneriikide kuri käsi mängus. Mina arvan nii, et lääneriigid toetasid Gaddafi vastu mässajaid, et need siis võimule pääsedes teekisd Liibüast nii öelda ,,tüüpilise Aafrika riigi", kellel on ise toime tulemisega raskusi. Nähes, et mässajad ei suuda Gaddafit kukutada, pidid lääneriigid ise sekkuma. Massimeedia abil suudeti rahvas uskuma panna, et Liibüa kujutab meile ohtu ja põhimõtteliselt oligi põhjendus Liibüasse minemiseks olemas ning 2. märtsil läksid lääneriikide väed Liibüasse, kuigi algul nad sõjaliselt tegutsema ei hakanud. Mõned allikad väidavad, et suur osa Liibüa elanikest toetas siiski Gaddafit ja mässulised olid kõvasti vähemuses. Gaddafi andis elanikele kätte relvad, et nad saaksid end vajadusel kaitsta,
esimene märter Khomis 1911.a esimeses lahingus. 1948, kui Gaddafi oli kõigest kuueaastane, sai ta haavata ning nägi pealt oma kahte nõbu suremas, kui vana kaevandus Surdi lähedal plahvatas. See juhtum olevat mõjutanud Gaddafi hilisemaid vaateid kolonialistliku võimu ja eriti Itaalia suhtes. Gaddafi sünni ajal kuulus Liibüa Itaalia kolooniasse. 1951.a saavutas Liibüa iseseisvuse lääneliitlase kuninga Idrise all. Noore mehena mõjutas Gaddafit Araabia rahvusliikumine ja ta alati imetles Egiptuse liidrit Gamal Abdel Nasserit ning vaatas teda kui kangelast tema võimuletuleku ajal (1952).Aastal 1956 Suessi kriisi ajal võttis Gaddafi osa Iisraeli-vastastest meeleavaldustest. Gaddafi õppis Sabha islami algkoolis ja Misratahi lütseumis. Sabhas oli ta ka lühikest aega skaut. Aastal 1961 astus Gaddafi Banghazi Liibüa Ülikooli ajalooteaduskonda ja sõjaväekolledžisse, mille lõpetas 1966.a
annaabi.ee 
