Mina otsustasin kirjutada Liibüa konfliktist. See algas 15.veebruaril 2011 ja kestis kuni 23. oktoobrini 2011. Kõik sai alguse sellest, kui grupp inimesi hakkas Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi vastu mässama. Gaddafi tuli võimule 1969-ndal aastal, mil Liibüa oli veel üks vaesemaid riike terves maailmas. Gaddafi valitsemisel jõudis Liibüa rikkaimaks riigiks Aafrikas. Liibüa oli saanud tõeliselt tugevaks iseseisvaks riigiks ja seda tänu naftale. Minu arvates saigi Gaddafile hukatuseks see, et ta proovis ajada oma asja ja Liibüa hakkas juba liiga heale järjele jõudma. Liibüa maksis oma viimased võlad Venemaale ära ja sellega olid nad võlaorjusest vabad. See tähendab, et välisriigid ei saanud enam Liibüat kuidagi survestada. Suurtele lääneriikidele see muidugi ei meeldinud. Gaddafi ei lasknud rahvusvahelisi korporatsioone oma naftale ligi ja seega läks tänud naftale tulnud tulu riigi hüvanguks, mitte erafirmadele
ta vahetas riideid mitu korda päevas. Nagu üks tema põetajatest on öelnud: „Talle meeldis, kui teda ümbritsesid ilusad asjad ja inimesed“. Gaddafil olid väga iseäralikud soovid, kui ta reisis välisriikidesse. Näiteks Rooma, New Yorgi, Pariisi ja Moskva reiside ajal elas ta kuulikindlates telkides, järgides Beduiinide traditsioone. Itaalias olles maksis ta itaalia modelliagentuurile, et nad leiaksid 200 modelli loengu jaoks, mida ta pidas, õhutades neid oma usku islamiks muutma. Gaddafile ei meeldinud lennata üle vete ja keeldus lennukiga sõitmast korraga rohkem kui 8 tundi. Gaddafi sisering on öelnud, et ta pidi jääma hoonete kõige alumisele korrusele, kuna ei suutnud ronida rohkem kui 35 sammu kõrgusele. Liibüa kodusõda: 2011. a veebruaris puhkesid Liibüas naaberriikide eeskujul rahutused. Egiptuse ja Tuneesia võimude kukutamiseni viinud sündmustega võrreldes oli Gaddafi vastus oluliselt vägivaldsem. Ülestõusnute poolele asusid varakult mitmed armeeüksused
annaabi.ee 
