lõpetas 1966.a. Samuti veetis ta neli kuud Ühendkuningriikides, saades seal sõjalist väljaõpet. 1964.a lõi Gaddafi sõjakoolis põrandaaluse organisatsiooni „Vabad Ohvitserid-Unionistid- Sotsialistid“, mille eesmärgiks oli Liibüa vabastamine riiki kontrollinud Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide võimu alt. Peale väljaõpet ametissemääratud ohvitserina liitus ta Inseneride Korpusega. Isiklikku: Gaddafil oli 8 last. Esimese naise Fatihaga oli tal üks poeg: Muhammed (s. 1970). Teise naise Safiaga oli Gaddafil kuus poega Saif al-Islam (s. 1972), Al-Saadi (s. 1973), Hannibal (s.1976), Moatessem (s. 1977 - 20.okt. 2011), Saif al-Arab (s. 1982 - 30. apr. 2011) ja Khamis (s. 1983 - 29.aug 2011) ning tütar Ayesha (s. 1976). Gaddafi poegadest poliitiliselt mõjukaimaks ning võimalikuks järglaseks peeti Saif al-Islami. Samuti adopteeris Gaddafi kaks last: Hanna ja Miladi. Hanna suri 1986
Nad on alustanud sõda diktaatori vastu kuni õnnestub ta kukutada. Rahvas on võtnud enda alluvusse mitmed Liibüa tähtsamad strateegilised punktid. Muammer Gaddafi ei kavatse oma kohast loobuda ja tulistab rahvast. Demokraatlikus riigis tuleks riigipeal oma kohast loobuda rahva sallimatuse ja vastuhaku puhul. Totalitaarse diktatuuriga riigis nagu seda on Liibüa, näeb valitseja parimaks lahenduseks vastuhakku. Olen kindel, et diktaatoril Muammer Gaddafil ei ole mitte mingisugust lootust kodusõda võita, sest kui rahvas on juba tema vastu sallimatu, siis ei muutu see ka kodusõja käigus. Mis saaks tänapäeva ühiskonnast kui siin puuduks igasugune sallivus ? Sel juhul kaoksid kindlasti demokraatlikud riigid ning jääksid alles vaid diktatuuririigid. Demokraatliku riigi üheks põhitunnuseks on vähemuste õiguste arvestamine ning valitsuse ülesandeks on kõigi riigi kodanike huvidega arvestamine
annaabi.ee 
