2.4 Udukogud Tihedad tolmupilved moodustavad tumedaid udusid. Tuntumad tumedad udukogud on Hobusepea Orioni ja Söekott Lõunaristi tähtkujus. Mõnikord võib väga kuumade tähtede ümber näha helendavat pilve, nn. Emissioonudu. Helendav udu saab energiat kuuma tähe ultraviolettkiirgusest. Tuntumad gaasudud on Orioni Pildil on Orioni udukogu. udu ja nn. Põhja-Ameerika Udu Luige tähtkujus. 6 Kasutatud allikas Heikki Oja "Põhjanael" 7
Juba 1909. aastal märkas Rootsi astronoom Karl Bohlin, et kerasparvi võib leida nii väikestel, kui suurtel kaugustel Linnutee tasandist, kuid pikki Linnutee suunda on nad valdavalt koondunud ühele taevapoolkerale. Hajusparved, vastupidi, on jaotunud küllaltki ühtlaselt pikki Linnuteed, kuid tugevalt koondunud just sellesse vöösse ning suurematel kaugustel Linnutee tasandist neid peaaegu ei kohta. Hajusparvedega sarnast jaotust taevasfääril omavad ka gaasudud ja tolmupilved. Viimased varjavadki meie pilkude eest suurema osa Galaktika tasandis asuvatest hajusparvedest, kuid ei suuda varjata tasandist kaugel asuvaid kerasparvi. Kirjeldatud objektide erinev jaotumine Galaktikas vihjab, et Galaktika ei ole mitte vormitu tähemass, vaid omab kindlat sisemist struktuuri - kui kerasparved on koondunud Galaktika tsentrit ümbritsevasse ligikaudu sfäärilisse süsteemi, siis hajusparved, gaas ja tolm moodustavad kerasparvede sfääri läbiva ketta
Logiraamatu sissekande järgi nimetataksegi neid Magalhaes'i pilvedeks. Juba esimene teleskoobivaatlus näitas, et needki koosnevad nõrkadest tähtedest. Lisaks palja silmaga nähtavatele udulaikudele (siin loetletuile lisanduvad veel udukogud Andromeeda ning Orioni tähtkujus) on taevas teisigi, silmale nähtamatuid, kuid teleskoobis hästi vaadeldavaid udukogusid. Ettekujutus "saar-maailmadest" tugevnes pärast spektroskoopia kasutusele võtmist. Teleskoobis rohekana paistvad gaasudud näitavad heledatest joontest koosnevat spektrit, seevastu kollaste udude spekter on väga sarnane tavaliste G-spektriklassi tähtede spektritega. Asjaolu, et neis tähti näha ei ole, saab seletada udukogude ülisuure kaugusega. Möödunud sajandi lõpuks jõudsid astronoomid üsna üksmeelsele veendumusele, et tegemist on kaugete tähesüsteemidega; umbes samal ajal hakati nende kohta kasutama üldnime "galaktika". See, et need udukogud tõepoolest tähtedest
Lisaks palja silmaga nähtavatele udulaikudele on taevas teisigi, silmale nähtamatuid, kuid teleskoobis hästi veedeldavaid udukogusid. 1771. a. Koostas C. Messier esimese udukogude kataloogi. Seda täiendasid omalt poolt perekond Herscherid. Kokkuvõttes oli nende poolt aastaks 1864 kataloogidesse kantud 5079 objekti. Ühtki neist ei õnnestunud tol ajal tähtedeks lahutada. Ettekujutus "saar-maailmadest" tugevnes pärast spektroskoopia kasutuselevõtmist. Teleskoobis rohekana paistvad gaasudud näitavad heledatest joontest koosnevat spektrit, seevastu kollaste udude spekter on väga sarnane tavaliste G-spektriklassi tähtede spektritega. Asjaoludega, et neis tähti näha ei ole, saab seletada udukogude ülisuure kaugusega. Möödunud sajandi lõpuks jõudsid astronoomid üsna üksmeelsele veendumusele, et tegemist on kaugete tähesüsteemidega. Umbes samal ajal hakati ende kohta kasutama üldnime "galaktika". See, et
t. lööb neist elektroni välja. Kui vaba elektron kohtab uut vesiniku aatomi tuuma ehk prootonit, ühineb ta sellega ja laskub madalamatele energianivoodele. Allapoole ,,hüpates" hakkab elektron kiirgama vesiniku aatomile omaste spektrijoonte lainepikkusel. Vesiniku spektris on jooned kõige tugevamad punases otsas, mistõttu emissioonudud helendavad punakalt. Tuntumad gaasudud on Orioni udu(üleval pildil) ja nn. Põhja-Ameerika Udu Luige tähtkujus. Planetaarudud Mõne kuuma tähe ümber võib näha gaasirõngast. Rõnga välimine serv on punakas, sisemine sinakas või rohekas. Niisugust udukogu nimetatakse planetaarseks. Nimi on tulnud arvatavasti sellest, et väikese teleskoobis sarnaneb planetaarudu planeediga Uraan. Planetaarudu on pärit tema keskel olevast tähest. Elutee lõpu eel puhub täht oma atmosfääri väliskihi laiali
annaabi.ee 
