kopsudele, kus ta reageerib ja tekitab hapet (Robbins, 2013). Kloori vastu oli aga lihtsaks kaitseks gaasimask ja see kaotas oma efektiivsuse üpris kiirelt. Peale seda muutus see kasutuks relvaks ja sellega enam ei tegeletud.(Kaup, 2003) Parimaks keemiarelvaks loetakse ipriidi ehk sinepigaasi (inglise keeles ka mustard gas). Peale selle, et kokkupuutel saavad vigastada silmad ja kopsud, tungib see vedelik läbi riiete ja naha, seega lihtsalt gaasimaskist ja tavalisest mundrist kasu pole. Sinepigaas on väga püsiv, tekitav pinnareostus ei lase inimestel seal pinnal midagi kasvatada ja see pinnas ei pruugi olla isegi läbitav (Nõmm, 2008). Lisaks kasutatakse neuroparalüütilisi mürke (aine märgistused GB, GD, GA, VX). Tavaliselt looduses neid ei eksisteeri, aga kui keegi on need sünteesinud, siis kokkupuutel võivad tekkida liigne erituse teke, peavalu, põiekontrolli puudulikkus, krambihood, kooma või isegi surm
Respiraator ei kaitse õli põhjal tehtud aerosoolide, gaaside või lahustiaurude eest. Respiraator ei kaitse hapnikupuuduse eest. Lahkuge kohe piirkonnast, kui respiraatoriga töötades 656 o muutub hingamine raskeks, o tunnete peapööritust või hirmu. Radioaktiivsete ainetega saastunud kannatanute saasteärastusel soovituslik isikukaitsevarustus koosneb enamasti filtriga gaasimaskist ning tolmukaitseülikonnast või kirurgilisest kitlist, et kaitsta tervishoiutöötajaid radioaktiivsete tolmuosakeste eest. See isikukaitsevarustus ei ole mõeldud kaitsmaks vedelate või aurustunud kemikaalide eest. Keemiakaitseks ette nähtud kaitseriietus (nt pritsmekaitseülikond) on rohkem kui piisav töötamiseks ka radiatsiooni saanud patsientidega. Segaduse vältimiseks ning lihtsama protokolli tarbeks oleks soovitatav kasutada üht tüüpi isikukaitsevahendit
annaabi.ee 
