ilmusid titaanid. Uranos oli nende isa, kuid ta vihkas esimesi koletisi, pannes nad maa alla salajastesse paikadesse kinni. Gaia oli vihane laste seesuguse kohtlemise pärast ja palus abi teistelt lastelt. Vaid üks oli nõus aitama, selleks oli titaan Kronos ehk Aeg. Ta vigastas oma isa ning isa verest tekkisid Gigandid ja fuuriad ehk erinnüsed, kelle ülesandeks oli patuste jälitamine ja karistamine. Fuuriad olid kohutavad. Kuigi muud koletised aeti lõpuks maa pealt minema, ei saanud fuuriaid minema ajada, sest niikaua kuni eksisteerib patt, eksisteerivad ka nemad. Valitsema jäid Kronos ja tema õde ning abikaasa Rhea. Kronos teadis, et üks tema lastest tõukab ta troonilt ning seega neelas ta kõik sündinud lapesd alla. Rheal õnnestus päästa üks poeg, andes poja asemel Kronosele kivi. Poja viis ta aga Kreeta saarele. Selleks pojaks oli Zeus. Kui ta suureks sai, sundis ta oma isa viit allaneelatud venda ja õde ja ka kivi välja oksendama. Järgnes sõda Kronose ja
läheb korda Charon oma lauluga unne suigutada. Nii pääseb Orpheus allmaailma. Neljas vaatus Proserpina on Orpheuse laulust nii liigutatud, et ta anub Plutoni lasta Eurydike vabaks. Pluton nõustub ühel tingimusel: Orpheus ei tohi tagasiteel maa peale heita Eurydikele ühtki pilku. Paraku juba sel ajal, kui Orpheus allilma valitsejatele tänulaulu laulab, tärkab temas kahtlus: järgneb Eurydike talle ikka tõepoolest? Vahest tunnevad jumalad kadedust tema suure õnne pärast? Juba kuuleb ta fuuriaid, kes Eurydiket tagasi hoiavad. Orpheus pöörab ümber - ja kaotab Eurydike igaveseks. Viies vaatus Naasnud üksi maa peale, kaebab Orpheus oma kannatuste üle, ent ainult kaja vastab talle. Siis laskub pilvel maa peale Apollon, et tõusta koos Orpheusega taevasse. Apollon tõotab, et Orpheus leiab Eurydike seal taas Päikese ja taevatähtede kujul. Epiloogis ilmuvad karjused ja nümfid, tähistamaks Orpheuse kirgastamist.
annaabi.ee 
