Forseliuse aabitsais avaldub ta uudne kirjaviis vana kirjaviisi looja - ei tähenda murrangut ortograafias ega senisest täiesti erinevat lähtumist, vaid praktilistest vajadustest tulenevat reformitaotlust. Forseliuse keelekasutus: komitatiivi lõpp tüvega koos. Sõna lõpus leenisklusiil. Imperatiivi lõpud t-ta. Olevikus eituspartikkel ep, aga verbil pole pöördelõppu. Lausestuses säilinud saksapära, kuna tekstid pärinevad katekismusest. Esineb saama-futuurumit ja võõrapärast sõnajärge. VANA KIRJAVIISI PÕHIMÕTTED: 1) h pole vokaalipikendus, vaid häälik; 2) rõhulises kinnises silbis märgitakse pikad vokaalid 2 tähega; 3) rõhulises lahtises silbis märgitakse pikad vokaalid 1 tähega 4) rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märgib järgnev 2-kordne konsonant; 5) sõna lõpus konsonant 1 tähega. Kirjaviis on ühtlane, põhimõttekindel. 1680ndatel Riias Fischeri trükikojas ilmunud teostes püüti kujundada stabiilset kirjaviisi
erinevas emotsionaalses atmosfääris. Seetõttu ei saa kord öeldut enam korrata. Nt Vossler väidab, et prantsuse keele iseloomulik sõnajärg subjekt-verb-objekt tuleneb otseteed prantslaste korra- ja loogika armastusest. Eugen Lerch ja Leo Spitzer - E. Lerch otsis otseseid seoseid keelestruktuuride ja rahva mentaliteedi vahel. Ta väidab keelelise analüüsi põhjal: prantsalsed on seltsivad, kuid nad kalduvad inimesi alahindama; nagu nad kasutavad meelsasti futuurumit imperatiivi asemel. Leo Spitzer tegeles romaani keelte stilistika, semantika ja etümoloogiaga; on tuntud kui idealistliku stilistika ja nn stilistilise kriitika loojaid. Tema seisukoha järgi tuleb kirjandusteost hinnata kui tervikut ja seda nii keelelisest kui ka kirjanduslikust ja esteetilisest vaatepunktist. 45. Kaasani lingvistiline koolkond Jan Baudouin de Courtenay (loengud Kaasani ülikoolis) ja Mikolaj Kruszewski. *Esimesi formuleeringuid moodsa
annaabi.ee 
