keskenduda pikka aega järjest. Kui meetodid pidevalt muutuvad, on põhiprintsiip jäänud samaks: treening peab individuaalsete hetkelistest võimetest edasi arendama. Tihtipeale treenitakse mugavustsoonis, mis ei kutsu esile oragnismis uut kriisi. Selleks, et ära tunda ebamugav tsoon, kus toimub õppimine ei ole kerge ülesanne. Tuleb sundida ennast töötama selles tsoonis, kuni toimub muutus. Kui on liiga lihtne siis on igav, kui on liiga raske siis on fustreeriv. Nende asjade tegemine, mida me oskame on mingi maani nauditav, samas mingil hetkel muutub see tegevus üksluiseks ja ei paku enam väljakutset. Sundida ennast tegema midagi, mis ei ole nii nauditav teeb asja ebahuvitavaks. Selle asemel, et teha midagi, mida me juba oskame, tuleb otsida seda, mida peab harjutama, see teeb meid paremaks. Iga korra järel tuleb küsida, mis ei ole veel päris õige ning selle protsessi kordamine mentaalse väsimuseni.
rääkida. Kuid on ka lapsi, kes ei saa end kaitsta, ei oska veel suhelda need on imikud. Kahjuks leidub inimesi, kes suudavad nii õrnale olevusele nagu beebi, haiget teha. On lapsi, kes on pisikesena läbi elanud raske füüsilise kohtlemise, mille tagajärgedele hooldaja esialgu ei mõtle. Lapse raputamisega tema vaigistamine, võib tuua raskeid tagajärgi. Neist kõige hullem on surm. Seega, ükskõik kui väsitav, fustreeriv ja närvi ajav lapse nutt ka ei oleks, tuleks teda rahustada, välja uurida nutu allikas ja aidata lapsel probleemist üle saada, mitte mingil juhul ei tohiks füüsilist vägivalda mitte ühegi lapse peal kasutada. Isegi laks tagumikule või tutistamine ei ole põhjendatud mitte mingil juhul, lapsega tuleb rääkida, karistuseks pigem tema hobisid või meelehead tekitavaid tegevusi piirata, selgitada mille eest teda karistatakse. Kõigil on õigus vägivallata elule ja kui me ootame paremat,
annaabi.ee 
